Jaanuar 2021 
Joosep Tammo, EKB Liidu vanematekogu esimees
Elame ebatavalisel ajal, mil meeli valdavad ärevus ja hirm. Usu kaotsiminekuga elavasse Jumalasse on kadunud ka usk kaasinimestesse ja ühiskonna normaalsesse toimimisse. Sellist uskmatust soosib infomüra, raske on eristada tõde ebatõest. Tulemuseks on üha süvenev skepsis kõige suhtes, mida jagavad ametlikud infoallikad, puudutagu see kliimamuutusi või pandeemiat. On tekkinud vandenõuteoreetiline miljöö, kus usutakse, et rahvast hoitakse valitsuse poolt teadmatuses, teda petetakse, valvatakse ja manipuleeritakse. Seega ei tuleks ühtki ametlikku seletust maailmas toimuva kohta usaldada. Totaalne skeptitsism annab ruumi totaalsele kergeusklikkusele. Hiljuti Münsteri ülikoolis läbiviidud uuring näitas, et vabakiriklik miljöö on sellistele teooriatele mõneti vastuvõtlikum. Uurijad Carolin Hillenbrand ja Detlef Pollack põhjendavad seda vabakirikuis levinud kriitilise hoiakuga autoriteetide suhtes ning teatud iseseisvus- ja üleolekutundega muu ühiskonna suhtes. Nii on meilgi põhjust seda teemat käsitleda.
Kriisi läbiv ühiskond vajab keelde ja käske. See ei ole probleem – seda nimetatakse tsivilisatsiooniks.
Võtame näiteks pandeemia. Viroloogid ja epidemioloogid võivad meile seletada, miks mingi viirus tekib ja tohutu kiirusega levib. Uue viiruse puhul on selle käitumine esialgu veel tundmatu ja seega hirmutav. Nii ei levita viirus ainult teatud haigust, vaid ka usaldamatust naabrite, kolleegide, puhkuselt tulnute, noorte ja vanade suhtes. Mida komplekssem ja läbipõimunum ühiskond on, seda enam on vaja, et iga üksik suudaks end distsiplineerida ja mitte oma hetkelisi egoistlikke tundeid ja soove järgida. Kriisi läbiv ühiskond vajab keelde ja käske. See ei ole probleem – seda nimetatakse tsivilisatsiooniks. Ometi sünnitab hirm ja segadus vastupanu ja mõistusevastast käitumist.
Kõige käepärasemad seletused on, et üks viirus on mingi riigi poolt arendatud bioloogiline relv või farmaatsiatööstuse rikastumiseks loodud vahend. Teoreetiliselt on võimalikud mõlemad seletused. Tõsi on nii see, et vaktsiinide tootmine ja müük annab suuri kasumeid, kui ka see, et mitmed riigid tegelevad bioloogilise relva väljaarendamisega. Vandenõulik mõtteviis valib lihtsaima ja süüdlasele osutava võimaluse. Kas sellist reaalselt eksisteerivat varjude maailma saab siiski pidada „vandenõuteooriate“ kinnituseks? Vastus on eitav isegi siis, kui on mõningaid sarnasusi. Kuid millised oleksid erinevused?
Esimesele erinevusele me juba vihjasime. Vandenõuteooria pakub keeruka tegelikkuse tõlgendamiseks universaalset võtit – laevahukkudes on süüdi kass. Vandenõuteooria on selles mõttes inimeste ebausklik vaste toimuva seletamiseks. Seal, kus usk elavasse Jumalasse, taeva ja maa Loojasse, kustub, kerkivad esile saatuse jõud ja saatanat teenivad salaühingud – illuminaadid, vabamüürlased, jesuiidid, Siioni targad, Wall Street, sõjalis-tööstuslik kompleks, süvariik, Opus Dei jne. Isegi Dan Browni fantaasia ei suudaks kirjeldada kõiki vandenõuteooriate tegelasi. Meil ei ole põhjust eitada, et maailmas on ambitsioonikaid ja kuritahtlikke salaseltse, kuid oma piiratuses ei sobi need kogu maailmas toimuva seletamiseks.
Teine erinevus põhjendatud kahtluse ja vandenõuteooria vahel seisneb selles, et viimast ei ole võimalik ümber lükata. Vastupidi, igasugune kriitika justkui kinnitab vandenõu seisukohti, sest kriitik on tema jaoks osa vandenõust.
Kolmas erinevus seisneb universaalse kahtluse loogikas. Kui kriminalist uurib kuriteo võimalikke motiive, küsib ta: kellele on see kuritegu kasulik? Seejärel on vaja leida ka jälgi, mis kahtlust kinnitaks. Kuid isegi jäljed ei tõesta veel midagi, sest alibi võib kahtlusaluse vabastada. Vandenõuteoreetik leiab oma vastuse aga kasulikkuse argumendis.
Neljas erinevus on terve mõistuse ehk common sense põlgus. Vandenõulased ütlevad, et terve mõistus toitub mürgitava meedia allikatest. Muidugi pole ka argimõistusel alati õigus. Kuid me leiame siit siiski mõõdupuid, kuni ebatavalised sündmused saavad seletuse. Juba Abraham Lincoln olevat öelnud: „Sa võid mõnda inimest kogu aeg narriks pidada ja kõiki inimesi mõni aeg narriks pidada, aga mitte kõiki inimesi kogu aeg narriks pidada.“
Terve mõistus elab ühiskonna vaikivatest kokkulepetest. Seetõttu on vandenõuteooriate levik kogukonna usaldamatuse kraadiklaasiks. Ühtlasi näitab see inimeste polariseerumist. Sellises ühiskonnas valitseb etniliste, usuliste ja kultuuriliste rühmituste vastasseis. Õige ja vale loogika on asendunud lojaalsuse ja reetmise loogikaga.
Tõde otsiv metoodiline kahtlus on asendunud apologeetilise kahtlusega. Milles on erinevus? Metoodilist kahtlust tuleb rakendada alati ka iseenda suhtes. Sellel on oma roll juba Piibli prohvetlikus traditsioonis. Tõelised prohvetid soovivad sageli, et neil poleks õigus. Nad on võimelised vaatlema end ka enesekriitiliselt.
Apologeetiline kahtlus kahtleb alati selles, mida teised ütlevad. Tõsisematel juhtudel järgneb kahtlusele ususõda reeturite vastu.
Meie arusaam tõelisusest toetub suurelt jaolt sellele, mida me allikatena usaldame. Kristlastena usaldame Loojat ja loodusseadusi, Jumala sõna ja Püha Vaimu kui Tõe Vaimu. Vandenõuteoreetiline mõtlemine loob aga hirmutavaid kujutlusi organisatsioonidest ja isikutest, omistades neile meelevalla, mida neil ei ole. Sellepärast „Ärge nimetage vandenõuks kõike, mida see rahvas nimetab vandenõuks…“ (Js 8:12).
Vastastikuse kahtlustamise ja mahakarjumise asemel riietugem Jumala sõjavarustusega. Piibel ütleb: „Meil ei tule ju võidelda inimestega, vaid meelevaldade ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, kurjade taevaaluste vaimudega. Seepärast võtke kätte kõik Jumala sõjavarustus, et te suudaksite vastu panna kurjal päeval ja jääda püsima, kui te olete kõik teinud.” (Ef 6:12j).
