Märts 2021 
Andres Saumets, Elva Baptistikoguduse juhatuse esimees
Fotod: https://flbaptist.org/
Ainuüksi USAs on koroona nõudnud veebruari lõpuks juba üle poole miljoni inimelu, mida on rohkem, kui riik kaotas 2. maailmasõjas, Korea ja Vietnami sõjas kokku. Ühe inimese surm on tragöödia, kuid miljoni surm on vaid statistika – sellist küünilist lauset omistatakse muide Jossif Stalinile. Kuidas on ajaloos käitunud kristlased ja mida õpetab Piibel?
Sotsiaalsete kontaktide vähendamine on ligimesearmastuse käsk
Haiguste ennetamine ja nendega võitlemine on piibellik tegevus. Vanas Testamendis on kirjeldatud rangeid karantiinimeetmeid nakkushaiguste puhuks. 3. Moosese 13. peatükk annab meditsiiniliselt detailsed kirjeldused ja seaduslikud raamid, kuidas ära tunda sümptomeid ja ümber käia raske bakteriaalse nakkushaiguse, pidalitõvega. Seal räägitakse 7–14-päevasest karantiinist, hügieeninõuetest ja desinfitseerimisest. Kui ilmnesid haigusnähud, tuli tegutseda. Uute viiruste puhul tekib nakkusoht juba enne sümptomite ilmnemist ja sageli on need kerged või puuduvad üldse. Kuid põhimõte jääb samaks. Kui on haiguse oht või on see juba tuvastatud, tuleb järgida kehtestatud reegleid. Kui me järgime valitsuse ja Terviseameti üleskutseid, ei väljenda see meie uskmatust – nagu ei suudaks Jumal meid kaitsta –, vaid täidame arukuse ja ennekõike ligimesearmastuse käsku. Meil pole põhjust kahelda vana Iisraeli usklikkuses. Kuid Piiblis pole suhtumist, et õige hõlma ei hakka ükski haigus. Mõtleme neljandale laulule Jumala sulasest: „Issand arvas heaks teda alandada haigustega“ (Js 53:10).
Kannatuste keskel ilmnes kristlaste ennastohverdav hoolitsus haigete eest ja vastastikune abi kui usuline kohustus.
Kõik abinõud, mida tunti antiikajal ja kasutatakse tänapäeval, teenivad üht eesmärki – et nakatumiskõver jääks võimalikult madalaks ja seeläbi säästetaks võimalikult paljude riskirühmadesse kuuluvate inimeste elu. Tänane parafraas Jeesuse sõnadest võiks olla: „Ei vaja maski terved, vaid haiged.“ Kuna meist keegi kindlalt ei tea, kas kanname endas viirust või mitte, pole lihtsad ettevaatusabinõud kunagi liiast. Isegi kui kaitsemask ei takista 100% viiruse levikut, on see nähtav märk meie hoolivusest ligimese suhtes. Keegi on tabavalt öelnud, et üksnes maskide kandmise ja käte pesemisega taevasse ei pääse. Lisaksin siia, et nende abinõude teadliku eiramisega võime aga taevaukse enda jaoks sulgeda ja seada seeläbi ohtu ligimese elu. Pühakirja pilt on arusaadav: „Kui sa ehitad uue koja, siis tee oma katusele käsipuu, et sa ei tõmbaks oma koja peale veresüüd, kui keegi sealt alla kukub“ (5Ms 22:8). Kui see on meie võimuses, tuleb vajalikke ettevaatusabinõusid täita tingimusteta.
Epideemiad ja äratus ligimesearmastusele 
Koguja tõdeb: „... ei ole midagi uut päikese all“ (Kg 1:9).
Rooma impeerium vaevles samuti pandeemiate küüsis. Aastatel 165–190 möllas seal „Antoninuse katkuna“ tuntud pandeemia. Tõenäoliselt oli tegemist rõugete raskema vormiga, mille tõid endaga kaasa sõjast naasnud leegionärid. Ajaloolase Cassius Dio sõnul nakatus Rooma linnas päevas kuni kaks tuhat inimest ja iga neljas nendest suri. Haigus levis kiiresti nii maismaa- kui veeteid (Doonau, Rein) mööda, jõudes koguni Britanniasse. Tulemuseks oli veerand sajandit kestnud massiline suremine, haigus tappis kuni kolmandiku riigi elanikkonnast, destabiliseeris riiki ja avalikku korda ning tõi kaasa aastakümneid kestnud keerulise majandusliku ja sotsiaalse olukorra.
250. aastal vallandus uus, paarkümmend aastat kestnud pandeemia, mida on põhjalikult kirjeldanud kirikujuht Cyprianus. Taudi tegelik põhjus jäi ebaselgeks. Taas võis tegemist olla rõugete või mingi ülinakkava hemorraagilise palavikuga. Haigus puhkes tavaliselt sügise saabudes ja kestis südasuveni. Ainuüksi Rooma linnas suri päevas ligi viis tuhat inimest. Nakatunud jäeti koos pereliikmetega tänavale. Kui neid ei võtnud haigus, surid nad peatselt nälga, janusse ja üksindusse. Valitsus oli selles kriisis abitu, surm ei säästnud ka keisrikoda. Riigi demograafiline, majanduslik ja finantsiline alus muutus ebastabiilseks, roomlaste usuline mõtlemine sattus kriisi. Cyprianus kirjeldab, kuidas paganlikud preestrid põgenesid oma templitest, kuhu hädas inimesed olid tulnud troosti ja vastuseid otsides. Keisrid Decius ja Valerianus süüdistasid haiguse levitamises esialgu kristlasi ja see ajendas mitmeid riiklikke tagakiuse.
Meie lootus ulatub kaugemale isegi surmast, sest koos Jeesusega on meil kindel lootus ülestõusmisele.
Kuid pandeemia kestus ja raskus andsid uue võimaluse hoopis kristlastele, kelle arv kasvas eksponentsiaalselt. Miks? Kannatuste keskel ilmnes nende ennastohverdav hoolitsus haigete eest ja vastastikune abi kui usuline kohustus. Kristlastel polnud intellektuaalseid vastuseid ega üleloomulikke võimeid vältida valu, kannatusi ja surma. Nemad pakkusid vett, toitu ja hoolivust. Kui keegi tundis mõnd kristlast, siis puht statistiliselt oli tema ellujäämine tõenäolisem. Ja kui jäädi ellu, siis pakkus kogudus kõige armastusväärsemat ja stabiilsemat sotsiaalset keskkonda, mida antiikajal oli üldse võimalik leida. Rooma impeeriumi elanike südameid ei pööranud kristlaste poole nutikas apologeetika, strateegiliselt juhitud organisatsioon ega ka märtrite valatud veri, vaid elu Jeesuse sõnade järgi: „… mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle“ (Mt 25:40).
Oleks imeline, kui kristlasi tuntaks igal ajal ennekõike nende ennastohverdava ligimesearmastuse kaudu ega oleks põhjust rääkida vaid kriitikameelest, vandenõuteooriate levitamisest ega arutust käitumisest. See, kas ligimese ellujäämise võimalus kristlaste läheduses statistiliselt kasvab või hoopis kahaneb, on täna suuresti meie endi kätes ja peas – seda nii kaudses kui vägagi otseses tähenduses. Konkreetselt võib igapäevane ligimesearmastus väljenduda selles, et pakume naabruses elavatele vanuritele abi poes või apteegis käimisega, jagame nendega oma varusid või aitame mõne majapidamistöö juures – muidugi kõiki ettevaatusabinõusid järgides. Või võtame aega, et helistada või skaipida inimestega, kes tunnevad ennast üksildaselt, on hirmunud, segaduses või vaimselt väsinud. Kindlasti leiab igaüks meist veel oma võimalusi praktiliseks ligimesearmastuseks.
Hirmule tuleb vastu astuda lootusega
Ebakindlad ajad, ühiskondlikud vapustused, oht sattuda vaesusesse, jääda haigeks, kaotada töövõime või koguni surra – see kõik tekitab hirmu ka usklikes. Siis on hea meenutada ja lausa uuesti sõnastada, mida tähendab olla kõikvõimsa Jumala laps. Jumala võimetel ja ressurssidel pole piire, tema ustavus ei lõpe iialgi. Taevane Isa ei kaota kunagi ülevaadet, ta suudab olukordi kontrollida. Tuntud laulu algussõnad väljendavad veendunud usaldust: „Päästja käed on tugevad, nendes olen ikka hoitud“ – igal tunnil ja päeval kuni meie elupäevade lõpuni. Meie lootus ulatub kaugemale isegi surmast, sest koos Jeesusega on meil kindel lootus ülestõusmisele.
Hirmutavates olukordades aitab meid Jumala sõna, järelemõtlemine piiblisalmide üle, nende läbitunnetamine, südames kandmine, omaks võtmine. Näiteks 23. psalm Heast Karjasest. Kas teame seda ka peast?
Ja loomulikult palve. „Heitke kõik oma mure tema peale, sest tema peab hoolt teie eest!“ (1Pt 5:7). Meid aitab see, kui me oma mured väga konkreetselt sõnastame, välja ütleme ja nii „Jumala peale heidame“. Suur kunst seisneb selles, et me neid pärast palvetamist enam uuesti enda peale ei tõmbaks. Minu mured on piltlikult nagu rasked rauatükid, Jumal aga otsekui võimas magnet. Niipea kui ma oma mured tema suunas heidan, jäävad need tema külge. Ma ei peaks üritama neid siis uuesti jõuga endale sikutada.
Paulus ütleb: „Ärge muretsege ühtigi, vaid teie vajadused saagu kõiges Jumalale teatavaks tänuütlemisega palumises ja anumises“ (Fl 4:6). Meile tõotatud tasu on võimas: „Ja Jumala rahu, mis on ülem kui kogu mõistmine, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses.“ Kui me leiame selle rahu ja seda oma südames kanname, siis kiirgame seda välja ka teistele. Siis tunnevad teised meie ümber, et meil on usku ja lootust ka näilises lootusetuses. Kui siis meie kaasinimesed tahavad sellest rohkem teada, peaksime alati olema „valmis kostma igaühele, kes teilt pärib aru lootuse kohta, mis teis on“ (1Pt 3:15). Ja lootust meil jätkub!
