Märts 2021 
Joosep Tammo, emeriitpastor Pärnust
3. märtsil 321. aastal kuulutas keiser Konstantinus „päikese päeva“ (dies solis) „riiklikuks pühaks“. Edikt ütleb: „Kõik kohtumõistjad, linnaelanikud ja käsitöölised peavad austusväärsel päikese päeval puhkama.“ Maainimesed võisid oma töid jätkata selleks, et saak saaks soodsates ilmastikuoludes ikkagi koristatud. Nüüdseks on pühapäeva pühitsemine riikliku kaitse all juba 1700 aastat.
Ilmselt ei mõelnud keiser selle ediktiga ainult kristlastele, see sobis ka Mitra kultuses osalejaile, kes austasid päikest. Siin oli erinevate usuliste traditsioonide kohtumine. Kuid ei tohi unustada, et ka juutide hingamispäeva ja kristlaste nädala esimese päeva pühitsemine olid kohtunud ja eristunud ligi kolmsada aastat varem. Nädala esimene päev sobis kõige enam ülestõusnud Issanda ligiolu kogemiseks.
Kristlastele oli see edikt igal juhul suureks kergenduseks. Seni sai „Issanda päeval“ (Domenica) pidada jumalateenistusi vaid õhtuti pärast tööpäeva lõppu. Nüüdsest kuulus kogu päev ülestõusnud Issandale.
Süüria apostlite 3. sajandist pärit õpetuses (Dies Domini, Nr 55) öeldakse: „Esimesel nädalapäeval olge kõik rõõmsad!“ Selle rõõmu all ei peetud silmas üksnes maiseid, vaid eelkõige taevaseid rõõme. Maroniitlikus liturgias laulab diakon enne pühapäevase jumalateenistuse algust: „Kiidetud olgu see, kes suure pühapäevase päeva on tõstnud üle kõigi teiste päevade. Taevas ja maa, inglid ja inimesed rõõmustuvad sellest.“
Kirikuisa Tertullianus ütleb, et pühapäeval ei sobivat põlvitada, sest see on rõõmupäev ja kirikuisa Augustinus väljendab sarnaselt: „Sel päeval võiks loobuda paastust ja palvetada ülestõusmise märgiks seistes; peale selle tuleks kõigil pühapäevadel laulda Halleluuja.“
Mis siis oli varajaste kristlaste rõõmu põhjus? Issanda Jeesuse Kristuse ülestõusmine. Vene keeles nimetatakse pühapäeva voskresenje ehk ülestõusmine. Romaani keeltes nimetatakse seda domenica, Domingo, dimanch ehk Issanda päevaks. Anglosaksi keeltes, viidates Jeesuse sõnadele: „Mina olen maailma valgus!“ (Jh 8:12) nimetatakse seda Sonntag, Sunday, zondag.
Selle päeva tähendus ulatub loomisloo seitsmendast päevast Jumala rahva Egiptusest vabanemise päevani, Jeesuse Kristuse ülestõusmise päevast Issanda ilmumiseni aus ja väes.
Pühapäeva tähendusrikkuse juures ei tohi unustada ka selle päeva antropoloogilist dimensiooni. See väljendub Õnnistegija sõnades: „Hingamispäev on seatud inimese jaoks, mitte inimene hingamispäeva jaoks” (Mk 2:27).
Keiser Konstantinuse ediktist on möödunud 1700 aastat. Suur prantsuse ajaloolane Le Goff on nimetanud seda „kalendri suurimaks leiuks“.
Rõõmustagem siis pühapäeva õnnistusest ja tõstkem kõrgeks selle päeva Issandat!
Issanda päeva pühitsemine oli ette valmistatud Vanas Testamendis: „Pea meeles, et sa pead hingamispäeva pühitsema! Kuus päeva tee tööd ja toimeta kõiki oma talitusi, aga seitsmes päev on Issanda, sinu Jumala hingamispäev. Siis sa ei tohi toimetada ühtegi talitust, ei sa ise ega su poeg ja tütar, ega su sulane ja teenija, ega su veoloom ega võõras, kes su väravais on! Sest kuue päevaga tegi Issand taeva ja maa, mere ja kõik, mis neis on, ja ta hingas seitsmendal päeval: seepärast Issand õnnistas hingamispäeva ja pühitses selle“ (2Ms 20:8–11).
Pühapäeval toimus Jeesuse ülestõusmine (Mk 16:2). Ristikoguduse sünnipäev (Ap 2). Koguduse kokkutulekud (Ap 20:7; 1Kr 16:2).
