04/2015 
Tarmo Lige, Tallinna Oleviste kogudus
Sellise küsimuse esitas mulle vestluse käigus ootamatult Teekäija toimetaja Ermo Jürma, kui Pärnus Liidu vanematekogu päeval lõunale jalutasime. Kirjutamine sellest teemast ei vaimustanud mind. Selles ei ole ju midagi uut lugeja jaoks! Aga koju jõudes võtsin Ermo samateemalise artikli viimsest ajakirjast – ja kui seda lugesin, siis taipasin.
Liit on kui laiendatud kogudus või laiendatud perekond.
Tuleb hoopis küsida: kui Eesti EKB Koguduste Liitu ei oleks, millest oleksin siis ilma jäänud. Nagu kõigi heade asjade ja inimestega, kui nad on iga päev meie jaoks olemas. Tõeline väärtus võib selguda kahjuks sageli alles siis, kui neid enam ei ole.
Liit on kui laiendatud kogudus või laiendatud perekond. Külas käia on hea, reisida mulle väga meeldib, aga kui jõuan koju, ütlen iga kord, et „küll kodus on hea". Selleks et seda mõista, tulebki vahel „reisil käia".
Kui ei oleks Liitu, ei oleks ma sattunud 1979. aastal Tallinnasse esimestele Piiblipäevadele. See oli midagi täiesti uut, ja kogetud põnevus on mul tänaseni meeles. Nii kümme aastat järjest. Tänaseks on mu lapsed olnud selle traditsiooni jätkajad. Sealt sai ilmselt viimase tõuke minus küpsenud otsus, kellega abielluda.
Kui ei oleks Liitu, siis tõenäoliselt ei oleks ma Tallinna õppima tulles leidnud nii kergesti „uut" kodukogudust Oleviste näol. Olevistes korraldasid tolleaegsed noored võimsaid noortelaagreid 70-ndate lõpul, 80-ndate algul. Need kujunesid tegelikult üleeestilisteks ja oikumeenilisteks kokkusaamisteks, mis sel ajal olid veel keelatud.
Kui ei oleks Liitu, siis ei oleks juba 21 aastat järjest toimunud Suvefestivale. Kunagi, kui üks mu lastest elust üht-teist taipama hakkas, küsis ta: „Kas Suvefestival on vanade inimeste Piiblipäevad?" Tegelikult on see kogu pere üritus.
Kui ei oleks Liitu, ei oleks üleeestilist suhtevõrgustikku, ei oleks paljudes paikades „oma kogudust", kuhu reisides sisse astuda ja tunda ennast nagu kodus.
Kui ei oleks Liitu, ei oleks ma saanud õppida usuteaduslikus seminaris. Lisaks teadmistele ja kutsumuse kinnistamisele õppisin tundma suure algustähega õpetajaid, kes on kui „vaimulikud isad", kellelt on hea nõu küsida ja kellega suhelda tänaseni. Kaasõppijatest said head sõbrad.
Kui ei oleks Liitu, ei oleks igal kevadel toimuvat meeste palveõhtut/ööd. Vendade osadus on eriline. Kui seda jagada veel saunas, kaunis looduses ja lõpuks söögilauas, siis hing hõiskab ja ka ihul on hea.
Kui ei oleks Liitu, ei oleks töötegijate täiendkoolitusi, kus jagatakse seda, mis on hetkel aktuaalne. Ollakse üksteisele kui mentorid ja saadakse edasiminekus värskendust.
Kui ei oleks Liitu, ei oleks Teekäijat. Aastast 1904 ilmuvat trükisõna on seni väärtustatud. Meediaga seotud maailm on tundmatuseni muutunud, aga edastatav sõnum jääb muutumatuks. Ajakiri ühendab, harib ja annab võimaluse sõna sekka öelda. Kui ei oleks Liitu, kes kompenseerib iga-aastast puudujääki, suudaksid tegeliku omahinnaga ajakirja osta vähesed. Päriselt maksab ajakiri palju rohkem, kui on tänane kaanehind.
Kui ei oleks Liitu, ei oleks meil selliseid väliskontakte. Igal aastal on meid teeninud mitmed väliskülalised, kes aitavad mõista väljaspool kodumaad toimuvat.
Kõik kokkusaamised kaasteelistega, kandku nad mis tahes nime, on täis kohtumisi, mis aitavad jätkata rännakut valitud eesmärgi poole. Kui näed jälle kaasteelist, kes teenib sama Issandat, siis kohtad sageli ootamatult ka Jumalat ennast.
Nii annab Liit mulle palju avarama pildi Kristuse ihust, kus on palju erinevaid liikmeid.
