05/2015 
Tarmo Kähr, Kärdla baptistikoguduse pastor
Ühelt poolt usun ma, et ega meie Liit – see pika ja keerulise nimega Liit, mille nimi sageli baptistiliiduks lühendatakse – kuidagi ülieriline pole. Sest eks oma ühendused ole ka teistel konfessioonidel ja ilmselt kinnitavad ka nemad, et ühte kogukonda kuulumine on väärtus. Samas just selles pikas nimes – Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liit – sisaldub üks eripära: nimelt on meie Liit üsna mitmekesine ja seetõttu on meie suures peres palju erinäolisi kogudusi ja erinäolisi koguduseliikmeid. Just seepärast olen vahel tähelepanu juhtinud, et Liidu nime mugandamine baptistiliiduks pole päris õige. Mina kasutan lihtsalt sõna „meie Liit". Siinne mitmekesisus on väärtus, mida tasub hoida. Muidugi on oluline, et evangeelium kõlaks puhtalt ja jõuliselt, kuid vormides võib olla vabadust, et evangeelium tõesti kõigini jõuaks.
Tänu Liidule olen võinud tutvuda paljude koguduste ja inimestega üle Eestimaa.
Olen meie Liiduga seotud olnud oma usuelu algusest peale. Mu isa oli Tõrva koguduse pastor. Olin tihti suviti Tõrvas ja kogesin seal vanade usuõdede armastusväärset suhtumist algklassipoisi vastu. Tartu Kolgata kogudus korraldas siis suvelaagereid. Aeg oli selline, et neid tuli pidada kõrvalistes paikades, sest tollane riigivõim tegi takistusi. Ühes niisuguses laagris 1972. a sain ma Jumala lapseks. Kui mõned aastad hiljem Kolgata noored tegid väljasõite maakogudustesse, tuli minulgi Jeesusest tunnistada, see oli heaks kasvamise kooliks. Eks seegi oli ju tänu Liidule – käisime ju ikka teistes Liidu kogudustes.
Tänu Liidule on mul täna teoloogiline haridus. Kui usuteaduslik seminar taasavati ja mu õde Külvi õppima asus, siis tundsin, et minagi pean seda tegema. Olin lapsena kogenud, et pastoripere elu ei ole rikka pere elu ja keskkooli lõpus olin veendunud, et pastoriks ei taha ma kunagi saada. Ometi tundsin seminari taasavamisel, et Jumal pole mind kutsunud lihtsalt bussijuhiks... Kaks aastat hiljem olin minagi sisseastujate seas.
Tänu Liidule olen võinud tutvuda paljude koguduste ja inimestega üle Eestimaa. Seminari astudes teadsin, et sellel on üks eesmärk: asuda ühel päeval tööle Jumala riigis. Olin otsustanud, et ma ei vali ise endale kogudust, vaid lähen sinna, kuhu Liidu juhid mind saadavad. Mu iseseisev teenimistee algas Sadalast ja Kohtla-Järvelt. Hiljem olen töötanud Tallinnas Liidu täitev- ja peasekretärina, praegu Hiiumaal Kärdla pastorina. Nii on mu töökohad olnud üsna Eesti eri otstes, alates Tartust kuni Hiiu saareni. Kõigis neis paigus olen näinud nii Jumala riigis teenimise rõõmu kui muret. Ja kõikjal on armsaid sõpru, keda on hea tänuga meenutada.
Mulle meeldib väga Liidu eestpalvevõrgustik – ka see on üks hea võimalus õppida tundma neid, kelleni muidu ehk ei jõuakski. Kärdla selleaastane palvepartner on Kilingi-Nõmme, aga tänu võrgustikule oleme käinud Mustvees, Selisel, Leisis, Tartu Salemis ja mujalgi. Ikka oleme püüdnud minna oma kogudusest suurema seltskonnaga. Lisaks üle-eestilisele võrgustikule on Hiiumaa kogudused Liidu ühe piirkonnana samuti tihedas läbikäimises. Laupäeviti koguneme vendadega Hiiumaa eri paikades hommikupalveks ja jagamiseks. Üle aasta püüame teha ka ühe suurema väljasõidu suure bussiga. Seni on käidud Lõuna-Eestis, Setumaal, Kuramaal.
Väga oluliseks toeks on Liidus olles teadmine, et kui on vajadus, saab alati toetuda Liidu tugistruktuuridele ega pea üksi lahendama probleeme, mis võivad olla päris keerulised. Nii oleme Liiduna üksteise kõrval mitte ainult eestpalves, vaid ka praktilistes ülesannetes. Kui on rasked hetked, siis on hea toetuda abile, mida Liit saab anda.
Mida on Liit andnud? Palju häid sõpru, palju tuge raskel ajal. Tänu Liidule olen võinud õppida Jumala sõna sügavamalt tundma. Liit on andnud kogemusi ja kasvatanud teenimises. Aga Liit on ka näidanud, et me kõik oleme ebatäiuslikud – ja see on õpetanud andestama. Kuigi vahel pole selles Liidus kerge, siis ilma Liiduta oleks veelgi raskem.
