07-08/2015 
Toivo Pilli, KUSi kirikuloo õppejõud
On öeldud, et arhiiv aitab nii mäletada kui ka unustada. Sõltub sellest, kuidas arhiivi koostatakse, millised materjalid viimaks säilitamist leiavad ja millised mitte. Eesti EKB Liidu arhiiv, mis praegu asub Tartus Kõrgema Usuteadusliku Seminari hoones, on sündinud küllaltki juhuslikult. Süstemaatilisem lähenemine Eesti EKB koguduste ajaloo säilitamisele, mida liidu juhatus taotleb, oleks kindlasti suur teene tulevaste põlvede ees. Siiski on selles vabakoguduste elu kajastavas mäluüksuses mõndagi huvitavat, ehkki paljud materjalid ootavad jätkuvalt süstematiseerimist.
Johannes Lipstok külastas kogudusi ja pööras teadlikult tähelepanu dokumentide säilitamisele.
Kuigi dokumente talletatakse ka jooksva tegevuse tagamiseks ja riigi nõuete täitmiseks, püüan järgnevalt välja tuua eelkõige seda, mis kirikuloolasele huvi pakub. Olgu kohe öeldud, et see lühike artikkel ei loetle kõike, mis väärib säilitamist. Piiratud maht ei luba kõike üles lugeda. Olen aga soovijatele alati valmis nõu andma nii arhiivi loomise, korrastamise kui alalhoidmise küsimustes. (Toivo Pilli, Salemi kirik, Kalevi 76, 50104 Tartu, tel 7343664, See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.)
Mida üldse säilitada?
Järgnevalt põgusaid nõuandeid, kuidas luua kohaliku koguduse või mõne tööorgani arhiivi. Säilitamist väärivad kindlasti koguduse juhtorganite protokollid – nii juhatuse kui üldkogu tasandil. Samuti on olulised kirjad, fotod koos selgitusega, vaimulike eluloolised andmed, aastaaruanded, majandusülevaated ja liikmemuutuste statistika.
Omal ajal külastas EKB juht Johannes Lipstok kogudusi ja pööras teadlikult tähelepanu dokumentide säilitamisele. EKB arhiivis on mõistagi materjale liidu töö kohta, näiteks prsebüterite nõukogu (1969–1989) ja hilisemad juhatuse protokollid. Need annavad hea ülevaate, milliseid teemasid arutati ja kuidas toimus juhtimine. Nõukogude-aegsed materjalid kipuvad mõningaid küsimusi käsitlema „ümmarguselt" ja „ümber nurga", kuid siiski on kogu materjal ajalooallikana väärtuslik. Nii see, mis kirja pandi, kui ka see, mis jäi kirja panemata, on oluline. Lisaks täiendavad arhiivi oluliselt kohalike koguduste materjalid.
Tänapäeval käib suur osa suhtlusest telefoni, Facebooki ja e-kirjade teel. Tuleb tõdeda, et päris palju jooksvast infovahetusest läheb nõnda tulevikule kaduma. EKB Liidu elu ja tegevuse uurijat rõõmustab, et aastatest 1945–1998 on säilinud mahukas kirjavahetus, arhiivi on jõudnud ka Eesti baptisti liidu kirjavahetus (1920–1939). Tänapäeval tasub olulisemad e-kirjad siiski välja printida ja säilitada paberkandjal – näiteks misjonäride kirjad kogudusele, arutelud vaimulikel teemadel või koguduse juhtimise ja arenguga seotud kirjavahetus.
Sageli leidub väärtuslikke materjale isikute arhiivides, näiteks eakate või igavikku läinud pastorite materjalide hulgas. Kirjapandud jutlused, päevikud, isegi jumalateenistuste kavad ja nõupidamiste märkmed heidavad valgust usuelu ja vaimuliku töö tegelikkusele, millest tuleviku kogudus muidu midagi ei teaks. Ajalooteadvus ei tugevda ainult usuliikumise identiteeti, vaid võimaldab ka praegust aega paremini mõista.
Mida teha vanade dokumentidega?
Paljud kogudused säilitavad oma vanu protokolli- ja liikmeraamatuid kui reliikviaid. See on väga tänuväärne! Kasutan võimalust, et tänada kogudusi ja koguduste juhte, kes mõistavad minevikust kõnelevate allikmaterjalide väärtust.
Siiski tasub mõelda, kas alati on koguduse juhatuse esimehe või pastori kodu kõige turvalisem koht. Omaksed ei pruugi osata ühel päeval nende vanade koltunud kirjade ja kladedega midagi peale hakata. Kurb, kui need rändavad prügimäele. Koguduse hoones, näiteks kantseleis, on ajaloomaterjali kõige suurem vaenlane tuli. Näiteks jääb vaid kahetseda, et Ridala ja Mustvee koguduse materjalid hävisid omal ajal tulekahjus. Julgustan koguduste juhatusi kaaluma, kas oleks otstarbekas anda osa materjale EKB liidu arhiivi või teha olulisematest koopiad. Olen hea meelega valmis nõu andma.
Mõned aastad tagasi jõudis EKB liidu arhiivi hulk Johannes Lipstoki materjale, mille perekond otsustas säilitamiseks üle anda. Nende materjalide hulgas oli tõelisi leide, näiteks „EKB vanempresbüteri nõuandjate vendade koosolekute protokollid 1955–1959", mis dokumentaalselt kinnitab, et ühendatud liidus püüti säilitada või taastada kollektiivset juhtimist juba enne 1960. aastaid. Just 1940. ja 1950. aastate kohta sai arhiiv selle annetusega olulist täiendust.
Samuti on EKB liidu arhiivi jõudnud hulk materjale Vancouveri Ühendatud Eesti Baptisti Koguduselt. Eesti baptistikogudused välismaal on alati käsitlenud oma tegevust osaduses kodueesti tööga. Seega on loogiline, et need materjalid on jõudnud Tartusse. On aeg õppida paremini mõistma, millist rolli mängisid väliseesti kogudused – seda saab ajalooliselt usaldusväärselt teha aga ikkagi ainult kirjalikele allikatele toetudes. On tänuväärt, et EKB arhiivis on tallel ka „Eesti Baptisti Keskkoondise juhatuse protokollid 1946–1953" ja „Stockholmi Tabernaakli Eesti baptistikoguduse täiskogu ja nõukogu protokollid 1944–1964".
Kokkuvõtteks
Ajalugu, mis aitab meil paremini mõista Jumala tööd ning usuliikumise enda otsinguid ja arengut, ei saa järgmistele põlvedele edasi anda ainult suulise pärimusena. Oluline on ka kirjalik jälg. See on osa tänulikkuse ja mõistmise ülesandest, mis on kogudusele antud. „Ma uurin kõiki su töid ja mõlgutan mõttes su suuri tegusid" (Ps 77:13). Need tööd ja teadmised Jumala tegudest aga ei ole ainult meie kogemuses, vaid peituvad ka kirikuloolistes kirjalikes allikates. Säilitagem neid allikaid, et järgmistel põlvedel oleks, mida uurida ja mõlgutada!
