Aprill 2020 
Erki Tamm, EKB Liidu president
Jumala eriline kingitus on valikuvabadus. Oleme sellega viimase kolmekümne aasta jooksul harjunud. Koguduste ja usklike jaoks tähendab see usuvabaduse ning samas ka majandusliku kasvu ajastut. EKB Liidu koguduste perena oleme kogenud Jumala õnnistust nii liikmeskonna kasvu kui mitmete ettevõtmiste õnnestumise näol – viimati seminari tarvis renoveeritud ruumide avamine Tallinnas.
Kriisi algupäevadel jäi mu pilk Liidu selle aasta motole – „Kasvame Jumala väes!“ – ja salmile: „Nüüd oli kogudusel tervel Juuda-, Galilea- ja Samaariamaal rahu end üles ehitada ja käia Issanda kartuses, ja see üha kasvas Püha Vaimu julgustusel“ (Ap 9:31). Esiti tundus, et oleme vaimuliku tunnetusega eksinud. Kuid kas mitte just nüüd ei vaja me Püha Vaimu julgustust?! Neis raskustes ehitab Kristus endiselt oma kogudust ja kaasab oma füüsiliselt hajutatud järgijad missiooni jätkamisse täiesti uute lahenduste kaudu. Erakordselt muutunud maailmas vajab ebakindlust kogev üksikinimene lootust, mis on tunnistuseks Kristuse ülestõusmisest surnust.
Vanaemade taevalaulud panid meid igatsema taevast.
Tõesti, tänast olukorda ja aega pole antud meile valida. Meid on sellesse pandud. Mõtlen nii vabariigi valitsuse kehtestatud piirangutele, kuid eelkõige kogu maailmas valitsevale pandeemiaga seotud kriisile. Sundseis tekitab palju küsimusi. Saan mitmeid kirju, kus mind kutsutakse üles kujunenud olukorrale ühel või teisel viisil reageerima. Teen seda tunnetuses, millesse Jumalaga koos käies olen kasvanud, otsides tema juhtimist ka oma lähemate kaastöölistega.
Erakorralistes oludes pole meil valmis vastuseid. Ka Jeesus palvetas enne eriti keerulist aega oma maapealses Inimese Poja elus: „Abba, Isa! Sinul on kõik võimalik! Vii see karikas minust mööda! Kuid ärgu sündigu see, mida mina tahan, vaid see, mida sina tahad!“ (Mk 14:36).
Täna mõistame Jeesuse jüngrite kimbatust paremini kui headel aegadel. Mitmel korral oli Jeesus neile rääkinud oma kannatustest, „neile aga jäi see ütlus arusaamatuks ja nad kartsid temalt seletust küsida“ (Mk 9:32).
Möödunud aastatel on raskete aegade tulemisest kõneldud palju. Analüütikud püüdsid aimata, kust kriis võiks tulla. See, et majandus toimib tsükliliselt, on teoreetiliselt üldteada. Loodeti isegi riikide sedavõrd arukale majandamisele, et suudetakse ohud varakult kõrvale juhtida. Kui kergesti tekib väär ettekujutus, et suudame maa peale paradiisi rajada ja kogu loodut valitseda.
Matteuse 24. peatüki vaimus hoiatusi viimsete aegade raskuste eest on kostunud meie kantslitest ikka. See, mida jüngrid ei mõistnud ja millest headel aegadel on raske aru saada, on täieliku võidu saavutamise viis ja hind, mida ka meie peame maksma. Kristuse taastulemisele eelnevad raskused ei tule üksnes Jumala armu äralükanute, vaid kogu maailma peale. Ka need, „kellel on Vaimu esmaand, ka meie ise ägame iseenestes, oodates lapseõigust, oma ihu lunastust“ (Rm 8:23).
Mäletan rootslaste reaktsiooni 90ndate alguses. Nad imetlesid eesti usklike palveid, mis olid täis Jumala usaldamist nii heas kui kurjas. Nemad olid elanud heas, kuid meie olime õppinud koos Jumalaga käima ka kurjas. Me ei saanud muuta keskkonda, st nõukogude totalitaarset režiimi, aga Püha Vaimu vägi, kes elas Jumala omades, tõi meid sellest läbi. Ja mitte ainult – me võisime olla seal Kristuse tunnistajad. Tõsi, paljud ei uskunud, et meie maa saab uuesti poliitiliselt vabaks. Kuid sellest veel olulisemaks sai usk igavesse ellu koos Jeesusega, kes vabastab patust ja valmistab tee surmast ellu. Vanaemade taevalaulud panid meid igatsema taevast, sest elu siin maailmas oli kuri. Hea aja elu tundub ise taevalikuna ja selle kadumine hirmutav, kui me Kristusele loodame üksnes selles elus (1Kr 15:19).
Head sõbrad! Ma usun, et see kriis möödub. Jumal on lubanud seda mingil põhjusel maailmale juhtuda. Maailmale, mis olemuslikult kannatab inimkonna patususe all, mille tagajärgedeks on haigused ja surm ning lõppeks ka selle maailma hukk (2Pt 3:10). Nii üllatav, kui see ka ei ole – Piiblis öeldakse, et just seda maailma Jumal armastab. Ta saatis oma Poja kõigi nende hädade keskele, et päästa meid hukkumisest ja anda igavene elu igaühele, kes temasse usub. Keerulistel aegadel tuleb teha vastutustundlikke valikuid. See on üks neist..., mis meie igaühe elu jätkumist nii siin maailmas kui igavikus puudutab.
„Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu. Jumal ei ole ju läkitanud oma Poega maailma, et ta kohut mõistaks maailma üle, vaid et maailm tema läbi päästetaks“ (Jh 3:16j).
