Jaanuar 2022 
Ermo Jürma, Teekäija peatoimetaja
Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis DIGAR avanes „TEEKÄIJA: EESTI BAPTISTI KOGUDUSE ÜHENDUSE HÄÄLEKANDJA 1904–1940“.
Meie vendluse ajakirja 36 aastakäiku pakuvad rikkaliku pildi koguduste teekonnast 2. maailmasõja eelsel perioodil. Enamus tolle aja märkmeid täis kalendreid, päevikuid, perekondade fotoalbumeid on olematusse kadunud, suulised pärimused tuhmuvad, ka nõukogude võim hävitas (vaimulikku) kirjavara koolidest ja raamatukogudest. Nüüd on hea võimalus kodus oma arvutiekraani ees avada vanu Teekäijaid ja meenutada meie eelkäijaid, õppida koos nendega Piiblit, täpsustada fakte, panna tähele hoiatusi, parandada meelt, kogeda ahaa-elamusi. Küllap tuleb ka avastusi, et ei ole midagi uut siin päikese all.
Kuna tsaarivõim nõudis usulistele ajakirjadele suurkirikute tsensuuri, alustas Andres Tetermann üksikute vihikutega, mille nimede esimene sõna oli Teekäija. Jaanuaris 1904 ilmus „Teekäija Petelis“. Seda 16-leheküljelist brošüüri trükiti 400 eksemplari ja keskseks teemaks oli palvetamine.
Mulle oli õpetlik lugeda „Teekäija 25 aasta juubelinumbrit“ 24/1929, mis vaatab tagasi esimesele veerandsajale aastale. Sealt mõned väljavõtted: Kuni vene revolutsioonini tähtsamat osa lehes etendavad tõlked, kuid need on hästi valitud, sisurikkad ja hästi tõlgitud. Pole märgata juhuslikkust, vaid käsitatakse päevakohaseid küsimusi. Majanduslikku külge saaks nimetada üheainsa lausega: (sageli pole tulud ulatunud trüki- ja postikuludeks). 1910. aasta tellijate tõusuga kaeti need, kuid töö jäi Jumala maksta. Ära luba oma veergudele vähematki kahtlast mõtet Jumala, tema sõna ega ristiusu vastu.
Valdavalt ilmus aastas 12 numbrit, aastail 1927–1933 24 numbrit. Ajakirja väljaandmine katkestati 1940. aasta oktoobrist. Teekäija hakkas kodumaal taas ilmuma 1989. aastal. Nendest numbritest on digiteerimata veel 20 aastakäiku (1989–2009).
Piiblis on sageli korraldus: Kirjuta! – Seda tahab Teekäija ka 2022. aastal täita.
