Aprill 2023 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja
Fotod: Erki Tamm, Ermo Jürma
Talve viimastel päevadel toimusid veel üllatavalt paksus lumes suikuvas Nuutsaku puhkekeskuses vaimulike töötegijate õppe- ja osaduspäevad. Ukrainas juba üle aasta kõmisenud kahurid ja Kodu-Eestis käärivad riigikogu valimised andsid põhjuse valida kohtumise teemaks „Rahu keset tormi – koguduste toimimine kriisi ajal“. See tõi õdesid-vendi kokku Kuressaarest Antslani ja Tallinnast Valgani.
Oleviste pastor ja kaplan Veljo Kaptein käsitles küsimusi, mida inimesed esitavad äärmuslikes olukordades. Ta tõi paralleeli Vanast Testamendist, kus ootamatu kriis tabas vaga ja õiglast Iiobit, kellele kaugelt kaastunnet avaldama tulnud sõbrad jõudsid hoopis süüdistamise ja kohtumõistmiseni. Järgnev tund suunas meid paremate lahendusteni.
Andriy (enne 2022. aastat Hersoni abilinnapea hariduse alal) ja Svetlana Yatsenko Tallinna Piibli kogudusest käsitlesid isikliku kogemuse põhjal koguduse tegevust sõjatsoonis. Täna elavad nad põgenikena Eestis. Jõulude ajal rindelinna külastades aitasid nad kaasa humanitaarabi vahendamisel, hingehoius, jumalateenistuste korraldamisel. Seal kogesid nad taas sõja kogu koledust ja surma väga lähedalt. Jumala ja paljude inimeste abiga üle maailma suudetakse isegi seal toime tulla ning teisi aidata. Nad soovisid, et Eesti-Ukraina sõprus süveneks.
Riigikaitse nõunik Lea Vainult Päästeameti hädaolukorraks valmistumise osakonnast kõneles Zoomis teemal „Kogudus kogukonnas kriisiajas“. Ta konstateeris, et meie riiki on ehitatud peamiselt rahuaja vajadustest lähtuvalt. Täna on meie suurim oht Venemaa. Kuid meid rünnates ründaks ta tervet
NATOt ja sealt tuleks meile abi, millel on aga pikk teekond. Nii on Päästeametil hetkel töös elanikkonna kaitseplaan.
Kriiside korral peavad inimesed esimestel päevadel ise hakkama saama (siin tuleks kõigil vaadata üle meie postkastidesse jõudnud Päästeameti käitumisjuhend kriisiolukordadeks „Ole valmis!“).
Järgmine tasand on kohalikud omavalitsused ja seejärel riik oma strateegiliste varudega.
Päästeametis on täna küll 2000 inimest, ühes vahetuses korraga tööl 500 ja nädalalõppudel 300. Nii on selge, et vajatakse partnereid. Kuidas kogudused saavad võimestada riiki elanikkonna abistamisel (nagu nad seda ajalooliselt ikka on teinud), sellele keskendus järgnev pooltund.
Küsimusi on palju ja kõike ette näha ei saagi. Ohuteavitus (sireenid), SMS-sõnumid (kuid mobiilside võib olla paari tunni pärast maas). Raadio võib vajada peagi patareitoidet. Kuidas jõuda abiga hajaasustusse? Seni on eeldatud, et tulekahjusid vähe, aga siis võib tulla palju. Kui meditsiini rõhuasetus nihkub rindele, kui palju jääb siis tavameditsiinile? Kuidas vältida paanikat, kuidas viia kokku pereliikmeid? Kuidas jätta ellu karjalaudad, sest piima ja liha on vaja? Osa tänasest toiduainete tööstusest vajab gaasi. Kaupluste võrgustik peab toimima. Kõike ei pea filmima ega TIK-TOKi toppima!
Leinas, surmas, hingehoius on vaimulikkond alati aidanud. Kirikutel on oma rahvusvaheline võrgustik. Massihukkunutega tegutsemine on Politsei ülesanne (sõjaolukorras ei tule üksikmatus kõne alla) – kriisi järel toimub ümbermatmine ja leinatalituslik osa.
Lisaks Kaitseväele on relvad küll Kaitseliidul, aga tsiviilisik peab jääma tsiviilisikuks, muidu on ta vaenlase jaoks legitiimne sihtmärk. Vabatahtlikud saaksid liituda nt Naiskodukaitsega.
Arutati ka, kas EKNi ja Riigi ühishuvide protokolli võiks lisada midagi seoses kriisiolukordadega.
Kohtumise lõpetas Tammede tandem Erki ja Peeter. Lähtudes kirjakohast Mt 14:22–27, peatusid Liidu juhid küsimusel: „Kus on Jumal kriisi ajal?“ Jumala leevendavate lahendusteni jõudmiseni (kui Jeesus tormi vaigistas) tuli jüngritel võidelda tunde. Heal ajal ehitatud usk ja usaldus Jumala peale on meie tugevus kriisiaegadel ning Jumal ei jäta häbisse tema peale lootjaid. Lõppeks oleme Kristuse ülestõusmise pärandi kaaspärijad. Selles usus pandi põlved maha, et Jumala armus ning väes püsida ja teha, mis meie kohus on.
