6/2010 Maarja Larson, Mooste Baptistikogudus
Me elame ajas, kus koguduste elus on avatud rohkesti võimalusi. Mõni põlvkond tagasi polnud näiteks koguduste omavaheline avalik kohtumine lubatud.
Maikuu viimasel pühapäeval aga sõitis Lõuna-Eesti Mooste kogudus külla Põhja-Eesti Kohtla-Järve Peeteli kogudusele. Kohtumise ajendiks oli EKB Liidu koguduste palvevõrgustik. Aasta algusest peale oli küll mõlemais teineteise eest palvetatud, aga nüüd oli esimene kohtumine. Mida andis niisugune külastus? Tagasiteel sai bussis kaasasõitjate tähelepanekuid küsitud.
.Üheks eripäraseks kogemuseks oli venekeelse koguduse ja jumalateenistuse keskel olemine. Kõigil see siiski päris esmane elamus ei olnud. Mitmetel olid mälestused lapsepõlvest venekeelses Petseri baptistikoguduses, ka oli varem käidud vene õigeusu kirikus Valgas, Värskas, Räpinas, isegi Moskvas ja Peterburis ning Kiievis ja Lätis. Meie pastoril oli aga Peeteli kogudus juba nii tuttav paik, et kohale jõudes ja kaunist roosades toonides hoonet nähes ütles ta, et see suur töö on hiljuti ette võetud.
Oluline märksõna, mida päevast esile toodi, on kristlik osadus. Mis on osadus? Kui näiteks mõnest asjast ühtmoodi aru saame, näiteks mõistame huumorit poolelt sõnalt ning noogutame üksteisele ja vaatame naeratades silma. Kuid kristlastena tunneme osadust selles, et me kõik oleme Jumalast kutsutud ja võtnud oma ellu vastu Jeesuse, kes on meile patud andestanud ja kinkinud igaviku perspektiivi. Rõhutati, et Peeteli koguduses saime kogeda just seda Jumala laste osadust, tugevat õe ja venna tunnet, olles koos nii eestlased kui venelased või muud rahvused.
Meie kirikusaalid on erinevad: neil pikem ja kitsam ruum, meil laiem ja kõrgem. Jumalateenistusel, mis toimus tõlgi abil, oli palju sarnast, kuid oli ka mõni erinevus. Nagu ikka, oli kindel koht palvetel, tervitustel, tunnistustel ja Jumala Sõna jagamisel. Laule oli ka mitmes esituses: nii meie koorilt kui ühislaule, nii 4-aasta vanustelt lastelt kuni 80-aastase venna sütitava sooloni. Palvetamist oli tihti. Kui tavapäraselt oleme harjunud algus- ja lõpupalvega, siis seal tõusti teenistuse keskel üles ja palvetati mitmel korral, nimetades inimeste nimesid ja probleeme. Ka märgati, et neil oli sünnipäevaõnnitlus teenistuse lõpus, meil aga keskel. Kõiki kõnetas jagatud sõnum. Paljudele meeldis Kohtla-Järve koguduse vana venna lihtsus, laul ja sõnum sellest, kuidas usklikud tänavad Jumalat kõige eest – nii heade asjade kui ka raskuste eest. Üks meie õde tõi seepeale välja, kuidas tema on vahel ilma üle nurisenud.
Kuidas siis vene keelega hakkama saadi? Eks paljud meist pidid tunnistama selle puudulikku tundmist, kuigi enamus sai natuke aru ikka. Mitmed väljendasid, et oleks tahtnud rääkida rohkem, aga sõnadest tuli puudus. Ühislaule laulis osa vene ja osa eesti keeles. Mitmed meenutasid, et vene keele kuulamine tuletas meelde aega, kui sai ise seda keelt rääkida. Väljendati ka kahetsust, et suhelda sai liiga vähe ja esmakohtumine jäi pinnapealseks; küllap saab sügisel rohkem, kui nemad meile Moostesse külla tulevad.
Vastuvõtt oli soe ja südamlik ning hoole ja armastusega serveeritud lõunalaud, mille osalisteks me saime, tunnistasid erilisest külalislahkusest.
Enne koduteed imetlesime veel Eestimaa ilusat pankrannikut ja Valaste juga. Tähelepanu köitsid kõrged tuhamäed ja lastevanematel oli tükk selgitamist ja rääkimist, kuidas sellised mäed on põlevkivi jäänustest tehtud. Pika tagasitee peale jäi ka Kuremäe klooster ja Mustvee Betaania koguduse uus palvela. Kuremäe avaldas muljet oma lilleiluga, puhtuse ja korraga, inimeste töökuse ning tahtega teenida Jumalat. Oli armas jälgida nunnade teenimist, samal ajal kui külastajad liikusid ringi ja uudistasid ümbrust. Oli tunda ajaloolist ja pühalikku hõngu. Televiisoriantennegi polnud seal näha. Kellelegi tuletas kloostri nägemine meelde, kuidas Pereraadio saates rääkis keegi oma seal veedetud kahekuulisest puhkusest. Mustvee kirikus sai reisipäev veel kokkuvõetud palve ja lauluga „Oh kui helde on me Jeesus".
