03/2011 Ermo Jürma, Teekäija toimetaja
Eesti mehed küsisid Kogujalt, et kas peab Eesti riigile maamaksu maksma või mitte? Ta vastas: „Näidake mulle eurot!" Mehed võtsid taskust euromündi ja ulatasid talle. Koguja küsis: „Mille kujutis selle tagaküljel on?" Mehed vastasid: „Eestimaa kaart!" Koguja vastas, et andke siis need mündid tagasi Eesti riigile ja need kupüürid, millele on trükitud (Euroopa) Liidu kaart, andke (EKB) Liidule.
Juba üle kahe kuu oleme elanud eurotsoonis. Teekäija uuris mitmelt lahkelt inimeselt – suur tänu: Asta, Eli, Triin ja Ellen! – milliseid tähelepanekuid neil koguduste keskel seoses uue rahaga juba on.
Kuivõrd oli koguduses kroon - euro üldse probleemiks?
Iga rahavahetus toob kaasa midagi uut, vajab ümberhäälestumist. Mõnele oli see juba kolmas rahareform. Algul oli ikka rohkem tööd uute numbrikombinatsioonidega, mida pole peast nii kerge ümber arvestada, aga tehnilised abivahendid on selleks olemas. Valdavalt polnud üleminek mingiks eriliseks probleemiks. Mõnel pool viidi kogu koguduse sularaha kassast juba aastavahetuseks panka – see oli lihtsaim viis rahavahetusega sammu pidada. Jaanuari esimesed kaks nädalat olid mõlemad vääringud paralleelkasutuses ja ka see sujus normaalselt. Algul oli raha lugemisega pisut rohkem tööd.
Milles erineb krooni- ja eurosentide kõlin korjanduse ajal?
Krooniajal ei pandud kõlinat nagu tähelegi, sest siis münte korjanduskarpi eriti ei pandudki. Samas leidis Misjonifondi algatus, panna igal päeval 1-kroonine münt vastavasse karbikesse, eriti laste juures, elavat vastukaja. Samuti viidi kroonimünte Toidupanga korjanduskarpidesse. Nüüd on kõlinat pisut rohkem. Samas on mitmel kogudusel korjanduskarbid värskelt vooderdatud (karbipõhi kodukootud kalevist) ja münte jääb üldiselt vähemaks. Kui varem oli lihtne 2- või 5-kroonine rahatäht korjanduskarpi poetada, siis nüüd on juba 50-sendine suurema väärtusega. See on pannud inimesi pisut rohkem annetama. Pankade poolt võiks müntide tasuta vastu võtmise summa olla ikka normaalne, mitte 20 eurot.
Milliseid tundeid on äratanud krooni kaotus?
Koguduse seisukohalt ei ole erilisi tundeid märganud, suurt vahet ju pole, mis rahatähti annetada.
Enamusel on oma Eesti raha kadumisest pisut kahju küll, sest kadus üks omariikluse tähtis tunnus. Eesti kroonidele oli ju jäädvustatud osake meie kodumaad: meie kultuuritegelasi, rahvuslind, pankrannik jne. Samas ohkasid kergendatult need, kellel tuleb sageli raja taha reisida.
Kas ja miks võiks annetuste puhul taotleda pangaülekannete osakaalu suurendamist?
Pangaülekannete korral läheks koguduse (raamatupidaja) arveldamine palju lihtsamaks. Ka igal annetajal endal (kellel on internetipanga võimalus) on eurotähti ja -münte korjanduskarpi pannes ehk raskem järge pidada, palju ta tegelikult annetanud on, kas kogu kümnis on makstud või mitte.
Ka tõdetakse, et annetused pangaarvele on mitmed aastad tasapisi kasvanud. Kõik tegusad tööinimesed võiksidki oma püsitoetuse nii anda. Pühapäevane kohalolek võib neil vahel olla juhuslik (mitmed liikmed elavad eemal, ka välismaal) ja sularaha ei pruugi sobival kujul kaasas olla ning nii võib märkamatult jääda oma panus isegi andmata. Pangaülekanne hoiaks kokku ka eurosentide lugemisele kuluvat aega ja panka üleandmisele kuluvat raha.
Kui kaua võiks mõtlemine ja rehkendamine veel üle kroonide käia?
Kroonidesse arvutamine kestab ilmselt hulk aega ja ega hinnatõusudest ka muidu aru saa. Kindlasti pole mõtet ümberõppega venitada, pigem peaks tegema kõik, mis võimalik, et harjuda eurodega.
Kas euroaja algul on olnud annetamisel ka äraootavat kõhklemist?
Igal aastal on kaks esimest kuud olnud annetuste laekumise osas viletsad, ka takistasid ekstreemsed ilmaolud mõnes paigas kooskäimist. Mitmel pool andisid inimesed korjanduskarpi ära kõik kodusleiduvad kroonid (mida nad võib-olla muidu poleks annetanudki).
Veel peab harjutama tulude ja kulude vastavuse arvestamist. Tihti rehkendame vaid seda, mis miski maksab, aga see, kui palju ma ise saan, ununeb.
