10/2013
Maarja Larsoni kokkuvõte oma KUSi lõputööst
Pöördumise ehk meeleparanduse nõue on meile tuttavam Uuest Testamendist. Kuid mida kõneleb sellest juba Vana Testament? Sellest huvist lähtuvalt valisin oma diplomitöö teemaks „Pöördumise keskseid momente Vana Testamendi raamatutes". Esmase ülevaate pöördumissõnumist Piiblis annab vastavate märksõnadega tutvumine. Heebreakeelses Vanas Testamendis väljendatakse pöördumist mitme sõnaga. Neljast pöördumist kirjeldavast tegusõnast on kõige enam kasutusel üks – šub. See sõna tähistab eelkõige füüsilise liikumise muutust – end pöörama, ümber pöörduma, tagasi pöörduma. Sõna ülekantud tähenduseks on pöörduma Jumala poole või temast ära. Verb kirjeldab väga ilmekalt meeleparanduse kahte poolt – ärapöördumine kurjast ja pöördumine hea poole.
Pöördumine tähendas tagasitulemist Jumala käskude pidamise juurde.
Milles seisnes pöördumine Vanas Testamendis?
Millest pidi ära pöörduma? Millal ja kuidas pöörduti Jumala poole? Nendele küsimustele vastuse leidmisele aitab kaasa üldise konteksti mõistmine. Jumal oli oma rahvale andnud Siinail Moosese kaudu Seaduse, millega kaasnes kohustus kuuletuda Jumala käskudele. Me loeme, kuidas Iisrael ei olnud selles kuigi ustav. Siis ootas Jumal oma rahvalt meeleparandust. Pöördumine tähendas tagasitulemist käskude pidamise juurde.
Juuda kuninga Hiskija ajal toimus usureform, kus uuendati lepingu täitmist. Sel ajal olid Palestiina alad Assüüria ülemvõimu all. Vallutajad seadsid Jeruusalemma templis sisse oma kultuse ja Issanda altar lükati kõrvale. Eelnevalt olid prohvetid julgustanud Issandale lootma, kuid Juuda kuningas Aahas oli siiski alistunud. Selles olukorras alustas kuningas Hiskija templiteenistuse taastamist, ohvrite toomist ja paasapüha pidamist eesmärgiga uuendada leping Issanda ees. Ta esitas rahvale pöördumiskutse: „Iisraeli lapsed, pöörduge taas Issanda, Aabrahami, Iisaki ja Iisraeli Jumala juurde, siis ta pöördub selle jäägi juurde, kes on pääsenud Assuri kuningate pihust!" (2Aj 30:6). Kuninga eeskujule järgnes rahva kaasatulemine – peeti paasapüha ja templisse toodi kümnist külluslikult. Kogu ettevõtmine seisnes tagasipöördumises Moosese antud Seaduse juurde ja selle üle oli Jumala abi.
Jeremija kutsus rahvast Jumala poole pöörduma. Prohvet nägi Juuda lüüasaamise ja kannatuste taga Jumalat. Jeremija ütles oma templikõnes, et Juuda on oma ebajumalateenimisega Issandat vihastanud (Jr 7:18–20). Ümberringi ähvardavast katastroofist paistis talle tulevikulootus vaid Jumala pöördumise kutset vastu võttes. Inimesed pidid maha jätma valed teguviisid. Nad pidid kõrvaldama ebajumalateenimise ja muutma oma südant. Prohvet toob välja, kuidas Jumala seatud prioriteedid olid ümber pööratud. Rahvas suunas suurt tähelepanu välistele kohustustele, näiteks pühade pidamisele ja ohvrite toomisele, kuid unustas vahetu hoolitsemisele oma ligimese eest. See oli vastuolus Moosese Seadusega. Konkreetse näitena toob prohvet, kuidas rahvas ei austanud Seadusega reguleeritud orjapidamise reegleid. Seega tuli loobuda asjadest, mis ei olnud kooskõlas Seadusega.
Jeremija kuulutusel oli nii rahvuslikul kui individuaalsel tasandil meeleparanduse nõue, mis paraku jäi vastuseta. Iisrael ei täitnud oma lepingusuhtes Jumalale kuuletumise kohustust ja viidi vangi.
Millal pöörduti? Iisraeli arusaamises tähendas häda või õnnetus Issanda tahtest kõrvalekaldumise tagajärge. Seetõttu pöörduti Jumala poole tihti alles häda korral: „Kui sul on kitsas käes ja kõik need asjad tabavad sind tulevasil päevil, siis pöördud sa Issanda, oma Jumala poole ja kuulad tema häält" (5Ms 4:30). Näiteks nimetab Saalomon oma templi pühitsemise palves erinevaid kannatusi: rahvas satub vaenlaste kätte, vihma ei ole, nälg, katk, viljakõrvetus või -rooste, rohutirtsud ja mardikad (1Kn 8:33–40) ja ütleb, et need toovad Iisraeli meelt parandama.
Joeli raamat esitab looduslikku katastroofi, kus rohutirtsud olid laastanud maa. Prohveti sõnum sisaldas inimeste veenmist, et see oli saadetud Jumalast. Jõuliselt kasutab ta sõnademängu: „Oh seda päeva! Sest Issanda päev on ligidal, see tuleb kui hävitus Kõigeväeliselt" (Jl 1:15). Heebrea keeles hävitama on šod ja Kõigeväeline – šadday. Eelnevas salmis 10 olid sõnad „laastatud" ja „rüüstatud", mis tulenevad sõnast šuddad. See oli karistus, mis viitas Moosese Seaduse rikkumisele: „Sa viid küll palju seemet põllule, aga saad koguda pisut, sest rohutirtsud õgivad selle" (5Ms 28:38). Keset hävingut kutsub Joel inimesi pöörduma Jumala poole kõigest südamest. Prohvet suunas oma eestpalve Jumala poole, kellelt oli tulnud see õnnetus, kuid kellelt tuleb ka pääste. Tema päevil juhatasid preestrid rahvast meeleparandusele, kasutades juba tuntud enesealandamise rituaale. Kõik see pidi juhtima rahva uuele algusele uuendatud lepingus.
Meeleparandusel on kaks poolt – ärapöördumine kurjast ja pöördumine hea poole.
Iisrael järgnes ka oma kuningate eeskujule ja pöördumiskutsele. Hiskija ja Joosija on näited meestest, kes tegid, mis oli õige Jumala silmis. Joosija viis kogu riigis läbi usupuhastuse, mis oli Vana Testamendi reformidest kõige põhjalikum. Tema kohta on öeldud: „Enne teda ei olnud tema sarnast kuningat, kes oleks nõnda pöördunud Issanda poole kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest täiesti Moosese Seaduse kohaselt; ja pärast teda ei ole tõusnud tema sarnast" (2Kn 23:25). Joosija korraldusel alustatud templi parandamistööde käigus leiti Seaduse raamat, mida loeti ette. Kuningas kuulis lähenevast hädaohust, mida Mooses oli kirjeldanud: „Issand viib sinu ja su kuninga, kelle sa enesele tõstad, ühe rahva juurde, keda ei ole tundnud ei sina ega su vanemad, ja seal sa teenid teisi jumalaid – puust ja kivist" (5Ms 28:36). Joosija otsis Issanda sõna: mida selles olukorras ette võtta? Kui naisprohvet Hulda kuulutas eelseisvast hävingust, kutsus Joosija kokku rahva vanemad ja luges kogu rahvale ette needsamad Seaduse sõnad. Siis rahvas uuendas lepingu Issanda ees: „...et nad käivad Issanda järel ja peavad tema käske, manitsusi ja määrusi kõigest südamest ja kõigest hingest, et täita selle Seaduse sõnu, mis sellesse raamatusse oli kirjutatud" (2Aj 34:31).
Estri raamat on näide, kus ühe naise innustusel leiab häda ajal juutide keskel aset laialdane meeleparandus ja patukahetsus. Kõikjal, kus juudid kuulsid kuninga ediktist nende hukkamiseks, „...oli juutidel suur lein, paast, nutt ja hala; kotiriie ja tuhk olid paljudele asemeks" (Est 4:3).
Kuidas pöördumist väljendati? Vana Testamendi ajal iseloomustasid Iisraeli meeleparandust mitmed välised toimingud. Näiteks kanti jämedakoelist kotiriiet vastu ihu, mis oli tunnistus, et inimene minetas oma mugavuse, kuna ta otsis lahendust palju suurematele vajadustele. Kahetsust väljendati paastumise, riiete lõhkikäristamise, palvetamise ja nutmisega. Olulisele kohale tõusis ohvrite toomine ja Seaduse raamatu ettelugemine. Pöörduti nii üldiselt koos kogu rahvaga kui ka üksikisikutena, kuid põhiliselt iseloomustab Iisraeli kogukondlikkus. Rahvas kogunes ühiselt teatavateks pühadeks või muudeks koguduse kokkutulemisteks meelt parandama. Jeremijast alates rõhutatakse rohkem üksikisiku vastutust. Kõige selle juures oli ikkagi oluline kogu südamega kaasa tulemine.
Vana Testament on tunnistus Iisraelile antud käskudest ja lepingust, mille kohaselt pidid nad täitma Seaduse nõudeid. Jumal tõotas vaid selle kaudu anda head oma rahvale. Jumal oli ustav lepingupartner ja ootas seda ka oma rahvalt. Ta oli ka pikameelne ja rikas heldusest ega tulnud alati kohe karistama. Tõelised prohvetid ja mitmed kuningad kuulutasid rahvale, kus on Moosese kaudu antud Seaduse nõuetest üle astutud ja kutsusid üles meelt parandama ning pöörduma. Seepeale andis Issand Iisraelile uue õnnistuse ning rahva keskel oli rõõm ja tänu.
Prohvetite raamatus jääb kõlama üks mõte, mida me Moosese Seadusest veel ei leia. Jeremija viitab inimese loomusele. Inimesele on omane teha kurja ja tal on võimatu ennast ise muuta: „Kas etiooplane saab muuta oma nahka või panter oma täppe? Sel juhul saaksite head teha ka teie, kes olete harjunud kurja tegema" (Jr 13:23). Uus süda on juba Uue Testamendi teema.
Jumala kingitus inimestele oli pöördumiskutse esitamine. Selle vastuvõtmise ainuõige viis oli vastata kogu südamega. Pöördumine pidi hõlmama kogu inimese elu, tuli tunnistada oma süüd ja lõpetada kurja tegemine. Ainult sellisel viisil sai Jumal inimest aidata.
