05/2015 
Kirikukalendri keerdkäigud
Ain Riistan, Uue Testamendi õppejõud
Kirikuaasta kalendris tähistame läänekristluse traditsioone järgides nelipühale järgneval pühapäeval kolmainupüha. Idakirikus tähistatakse nelipüha ja kolmainupüha samal päeval, seejuures on kasutusel ka erinev kalender ja nii ongi juhtunud, et käesoleval 2015. a langeb kolmainupüha samale 31. mai päevale nii õigeusu kui läänekirikutes. Kolmainupüha tähistamise läänemaine praktika pärineb keskajast, 14. saj, ja see on jäänud kasutusele ka reformatsioonijärgsel ajal.
Vabakogudustes, kus kirikukalendrist järgitakse ainult suuremaid usupühi, asi sellega ka piirdub, ent vanemates sõsarkirikutes seostuvad kolmainupühaga veel muudki aspektid. Läänekristluse põhjamaise traditsiooni kohaselt tähistati näiteks luterlikus kirikus järgnevaid pühapäevi „pühapäevadena pärast Kolmainu Jumala püha" – sellise jaotuse leiame muide vanadest piiblitrükkidest, kus teksti sees on ära märgitud ka pühapäevased lektsioonid. Nii kõige esimene eestikeelne täispiibel, P1739, kui ka 200 aastat hiljem välja antud suur juubelipiibel SP sisaldavad näiteks Lk 16:19 ees sulgudesse asetatud märkust: „Evangeelium esimesel pühapäeval pärast kolmainujumalapüha". Sama süsteemi leiame veel 1991. a välja antud EELK „Kiriku laulu- ja palveraamatust". Mõned aastad hiljem ühtlustati nimetused oikumeeniliselt vanakirikliku katoliku ja anglikaani tavaga loetleda pühapäevi pärast nelipühi. Nii on praeguses EELK kalendris endine esimene pühapäev pärast kolmainupüha hoopis teine pühapäev pärast nelipüha (koos muutunud lektsioonidega). Sarnast asjakorraldust järgivad ka õigeusklikud, ent kuna nende jaoks nelipüha ongi ühtlasi kolmainupüha, siis loevad nad oma pühapäevi „pühapäevadena pärast kolmainupüha". Kokkuvõtteks võib tõdeda, et kuna pühapäevased piiblikohtade lugemised varieeruvad nii kirikuti kui ajas ja ruumis, siis on ainult mõistlik, et tänapäeval on lektsioonide piibliteksti vahele trükkimisest loobutud.
Kolmainsus ja Piibli tekst
Kui lektsioonide Piiblisse sissekirjutamise tava kõrvale jätta, siis sõna „kolmainsus" Piiblist ei leia. Mõneti on see loomulik, sest sõna ise markeerib teoloogilist doktriini, mille sisu üle arutleti varases kristluses sajandeid ning mille sõnastus formuleeriti esmalt Apostlikus usutunnistuses ja siis täpsemalt Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistuses alles 4. saj. Mõnedes piibliväljaannetes sisaldub küll niinimetatud Comma Johanneum (1Jh 5:7j): "Sest kolm on, kes tunnistavad taevas: Isa, Sõna ja Püha Vaim, ja need kolm on üks; ja kolm on, kes tunnistavad maa peal: Vaim, vesi ja veri," ent Uue Testamendi tekstiloolased kinnitavad üksmeelselt, et tegu on keskaegse lisaga. Bruce Metzger (The Text of the New Testament, 1992) kirjutab, et tõenäoliselt pärineb see salm Jh 5 tõlgendavast allegoorilisest eksegeesist, mis kirjutati muude materjalide puudusel piiblikäsikirja servale ja sealt siis ümberkirjutamise käigus juba järgmise käsikirja sisse – ning nii veel mõnesse hilisemasse käsikirja. Teisisõnu siis umbes samamoodi, nagu kolmainupüha jõudis vanadesse trükipiiblitesse.
Kolmainsus ja koguduse kuulutus
Algse piibliteksti formuleeringud nii selgejoonelised ei ole. Evangelikaalne teoloog Stanley Grenz (Theology for the Community of God, 2000, lk 53) tsiteerib neis seostes Emil Brunnerit: „Koguduslik triniteediõpetus, mille kindlustas varase kiriku dogma, ei ole piibellik kerügma (kuulutus). Seetõttu ei ole see ka kiriku kerügma. Aga see on teoloogiline doktriin, mis kaitseb Piibli ja kiriku keskset usku." Grenz lisab: „Triniteediõpetus, nagu me seda praegu tunneme, formuleeriti kiriku poolt patristlikul ajajärgul. Järelikult ei olnud see Uue Testamendi kogukonna poolt kuulutatud evangeeliumi selgejooneline osa. Kuid sellest hoolimata jõudis kirik korrektsele järeldusele, et Jumala mõistmine kolmainu Jumalana on lahutamatu osa evangeeliumist. Kolmainsuse idee asub kristliku jumalamõiste südames ja seetõttu on see Piibli keskse sõnumi alleshoidmiseks paratamatult vajalik." Ehk teisisõnu: me ei kuuluta kolmainsust. Me usume kolmainu Jumalat, ent kuulutame evangeeliumi Jeesusest Kristusest.
Kolmainsuse mõiste markeerib piiblilugemise viisi
Asjaolu, et kolmainsuse mõistet Piiblis selgejooneliselt ei ole, on mitmeid kristliku taustaga usuliikumisi ajendanud seda doktriini eitama. See, mis neid peajoone kristlusest ja selle piiblilugemise praktikast eristab, on suhtumine traditsiooni, täpsemalt selle hülgamine. Traditsioon on teoloogias mitmetähenduslik mõiste, ent selle üheks kõige olulisemaks tunnusjooneks on tõdemus, et kristliku kogukonna liige ei loe Piiblit lahus ajaloost, vaid tunneb enda ühtekuuluvust aastatuhandetesse tagasi ulatuva Jumala rahvaga isegi siis, kui see ühtekuuluvus kohati problemaatiline on. Vanades kirikutes näitlikustab seda asjaolu, et Piibel on elavas kasutuses põhiliselt just jumalateenistuslikus liturgias, mille juured ulatuvad otsapidi kristluse väga varastesse sajanditesse. Vabakogudusis tekib see ühtekuuluvustunne selles, mida baptisti teoloog James Wm McClendon Jr (Doctrine, 1994) on nimetanud „baptistlikuks printsiibiks" – hoiakuks, mille kohaselt piiblilugeja samastab end Uue Testamendi algkogudusega ja loeb tekste nii, nagu need oleksid kirjutatud just vahetult talle, ent samas tunneb end osana Jumala rahva tervikust koos selle mitmekesiste esinemisvormidega.
Kolmainuõpetus on elava piiblitraditsiooni väljendus
Võib isegi väita, et kolmainuõpetus kujuneski välja just kokkukuuluvustundel põhineva traditsiooni najal. Meenutagem, et olukord, kus üksik inimene uurib oma Piiblit, on suhteliselt hiline nähtus, mis sai võimalikuks alles trükikunsti levikuga uusajal. Kuni selle ajani (ja väga paljude inimeste jaoks veel kaua aega hiljemgi) oli piiblilugemise põhiliseks kohaks koguduse jumalateenistus, st Jumala rahva osadus. Toon näiteks, et juudi monoteism ei ole lihtsalt intellektuaalne doktriin, vaid isegi tänapäeval on sel esmajoones oluline just sotsiaalne ja identiteeti loov funktsioon: sabatipäeva jumalateenistusel avatakse sünagoogi otsaseinas olev seaduselaegas ja sealt võetakse välja Toorarull. Seejuures ütleb kogudus rabi juhtimisel šema: „Kuule, Iisrael! Issand, meie Jumal Issand, on ainus" (5Ms 6:4). Rõhk ei ole siin lihtsalt Jumala ainulisusel, vaid Iisraeli kokkukuuluvusel. Kogu palveteenistus rõhutab seda: Jumal on meid kutsunud ja meie kohus on teda teenida.
Samasugune kokkukuuluvustunne väljendub apostel Pauluse sõnades, kui ta 1Kr 8:5–6 kirjutab: „Jah, kui olekski nõndanimetatud jumalaid, olgu taevas või maa peal, nõnda nagu inimeste meelest on jumalaid palju ja isandaid palju, siis meie jaoks on ometi ainult üks Jumal, Isa, kellest on kõik asjad, ja meie tema juurde teel, ning üks Issand, Jeesus Kristus, kelle läbi on kõik, ja ka meie tema läbi." N.T. Wright (Paul and the Faithfulness of God, 2013) kinnitab, et siinkohal kasutab Paulus šema'd. See tekst funktsioneerib analoogselt, ainult et ühe olulise erinevusega: Jeesus Kristus on asetatud selle monoteistliku usutunnistuse sisse! Paulus säilitab ristikoguduse juurdumise Iisraelis ega loobu monoteismist, ainult et Kristuse ilmutuse valguses on see uuesti mõistetud: Jumal Isa tegutseb oma Poja kaudu. Ja see mõistmine sai teoks kogudust ühteliitva Püha Vaimu vahendusel. Kõige selgemini väljendub viimane tõdemus 2Kr 13:13 lõpuõnnistuses: „Issanda Jeesuse Kristuse arm, Jumala armastus ja Püha Vaimu osadus olgu teie kõikidega!"
Pangem tähele, et need tekstid kasvavad välja koguduse vahetust jumalateenistuslikust elust, kus kogudus luges Pühakirja, vastates oma palvete ja eluga neid kõnetanud Jumala ilmutusele. Pühakiri ja elav usutraditsioon käisid käsikäes. Just samalt pinnalt arendati hiljem välja kolmainsuse doktriin, millega jumalateenistuslikes usutunnistustes kinnitati usku ainujumalasse, kes on end ilmutanud Isa, Poja ja Püha Vaimuna. Juba 2. saj on teada katseid sellest traditsioonist loobuda – nii kinnitasid gnostikud, et Vana Testamendi Jumal ei olegi Jeesuse Kristuse Isa, vaid hoopis demiurg, kelle loodud maailmast Jeesus inimesi vabastama tuli. Lahutus varasemast usutraditsioonist oli seega tehtud üsna analoogselt tänapäevastele antitrinitaarsetele usuliikumistele. Seetõttu ei ole imekspandav, et koos kolmainuõpetuse väljakujunemisega leidis aset ortodoksia määratlemine ja selle eristamine teistest usuvooludest – printsiip, mis paneb peajoone kristluse piirid tänini paika.
