12/2017 
Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud
Jõulude ajal tähistab kristlik maailm Jumala Poja Kristus Jeesuse sündi.
See on midagi erakordset, et lihaks saamisel, inimeseks sünnil, sai Logosest Isast Ainusündinu.
Vana Testamendi prohvet Jesaja kuulutab: „Sellepärast annab Issand ise teile tunnustähe: ennäe, neitsi jääb lapseootele ja toob poja ilmale ning paneb temale nimeks Immaanuel” (Js 7:14). Jumala ingel kuulutas Joosepile: „Joosep, Taaveti poeg, ära karda oma naist Maarjat enese juurde võtta, sest laps, keda ta kannab, on Pühast Vaimust. Ta toob ilmale poja ning sina paned talle nimeks Jeesus, sest tema päästab oma rahva nende pattudest” (Mt 1:20j). Seoses Jumala Poja imelise sünniga kirjutab Luukas, kuidas ingel Gabriel Maarjale ilmus: „Ära karda, Maarja, sest sa oled leidnud armu Jumala juures! Ja vaata, sa jääd lapseootele ja tood ilmale poja ja paned talle nimeks Jeesus. Tema saab suureks ja teda hüütakse Kõigekõrgema Pojaks” (Lk 1:30–32). Veel kirjutab Luukas: „Aga nende sealoleku [Petlemmas oleku] aegu said päevad täis ja Maarja pidi sünnitama. Ta tõi ilmale oma esimese poja ning mähkis ta mähkmetesse ja asetas sõime, sest nende jaoks polnud majas kohta” (Lk 2:6j).
Ka Johannesel on öelda midagi erilist. Oma eeskõnes (Jh 1:1–18) kirjeldab evangelist Kristust ja tema tegevust juba enne tema inimeseks sündi, enne tema inkarnatsiooni. Seda kõike on raske mõista ja sõnastada, sest siin räägitakse asjust, mis jäävad väljapoole meie tunnetushorisonti. See on tähelepanuväärne, kuidas evangeeliumi eeskõnes seda tehakse. Kasutatud on sümbolite, kõnekujundite ja metafooride keelt, samuti mitmesuguseid märksõnu.
Üheks keskseks märksõnaks Kristuse kohta on Logos. Selle tõlkevasteks kasutatakse enamasti „sõna”. Kuid siin jätan selle tõlkimata, sest antud kontekstis on sellel tohutu tähendusväli, millest suudame aimata vaid õige pisut. Küll sobib väljendit Logos kasutada jumalikku ja inimlikku sfääri ühendava kõnekujundina. Olgu märgitud, et evangeeliumi eeskõnes on sõna Logos koos määrava artikliga, mis eristab teda muudest logostest ja annab talle jumalikku sfääri kuuluva tähenduse.
Eeskõne esimesed väited näitavad Logose preeksistentsi, ürgalgust enne loomist. Lühikestest ütlustest võib mõista Jumala ja Logose ainulaadset kokkukuuluvust, nende lahutamatut ühtsust. Nii ei ole Logos mingi alamjumal, vaid Jumala täievoliline esindaja, kelle kaudu Jumal tegutses. Kogu loomine toimus Logose kaudu.
Evangeeliumi eeskõne kõrgpunktiks on sõnum Logose lihaks saamisest. Logos oli küll kogu aeg maailmaga sidemetes, kuid nüüd astus ta ajaloo areenile tõelise inimesena. See tähendas ka tema olemuse, tema identiteedi muutumist. On tähelepanuväärne, et edaspidi eeskõnes märksõna Logos enam ette ei tule. Selle asemel on Isast Ainusündinu. See on midagi erakordset, et lihaks saamisel, inimeseks sünnil, sai Logosest Isast Ainusündinu (Jh 1:14). Juba eelpool oli juttu Jumala lasteks saamisest (vt salmid 12j). Kuid seal on juttu Jumala poolt lapsendamisest. Nüüd on aga tegu erilise sünni imega. Igavene Logos astus meie keskele hapra ja sureliku inimesena. Naisest sünni kaudu sai igavene Logos osa loodu olemisest.
Isast Ainusündinu on ainus kui selline, Jumala Poeg ilma sarnaseta, Isa täievoliline esindaja. Kuna ta on Ainusündinu, siis järeldub sellest, et ta on ka Isa Esmasündinu (vrd Hb 1:6). Ainult tema juures tuleb esile Isast Ainusündinu kirkus, doxa; mitte kellegi teise juures. Seda kirkust iseloomustab ütlus „täis armu ja tõde” (Jh 1:14).
Salmiga 14 algavat kirjeldust võib nimetada pealtnägijate osaks: ta „elas meie keskel, ja me nägime tema kirkust”. Temast tunnistamine jätkub evangeeliumi lõpuni. Inimesed tundsid Isast Ainusündinut kui Jeesust, Joosepi poega Naatsaretist (vt Jh 1:45), kuid ühtlasi oli ta võrratult enamat. Juba sajandeid varem kuulutas Jumal prohveti kaudu: „Tema hüüab mind: Sina oled minu Isa, mu Jumal, mu päästekalju! Ent mina teen ta esmasündinuks ning kõige kõrgemaks kuningaks üle ilmamaa. Ma hoian oma helduse temale igavesti ja mu leping temaga jääb püsima” (Ps 89:27–29).
Inimesed võisid võtta tema täiusest, ja armu armu peale (vt Jh 1:16). Eeskõne teiseks kõrgpunktiks on ütlus armu ja tõe kohta: „Seadus on ju antud Moosese kaudu, arm ja tõde aga tulnud Jeesuse Kristuse kaudu” (Jh 1:17).
Eeskõne lõppakordiks on usutunnistus ausse ülendatud Ainusündinust. Isast Ainusündinu on taas jõudnud oma taevasesse ausse, Isa lähedusse.
Kuid Jumala Poja kirjeldus ei lõpe sellega. Eeskõne lõppakordiks on usutunnistus ausse ülendatud Ainusündinust. Isast Ainusündinu on taas jõudnud oma taevasesse kirkusesse, Isa lähedusse, nagu see oli kõige alguses. Teda esitletakse kui Ainusündinud Jumalat, kui Ainusündinud Poega, kes on Isa rinna najal (Jh 1:18). Ka siin näidatakse Jumal Isa ja Ainusündinud Jumala erakordset kokkukuuluvust. Tema taevane olukord ei ole aga endine. Ta on midagi inimloomusest kaasa võtnud. Ta on Jumala Ainusündinu, Ainusündinud Poeg. Ainusündinu on Jumala täievoliline esindaja, kelle kaudu, kelle vahendusel Jumal päästab inimkonna. Tema on toonud meile teate. Tegelikult tema ise oligi see teade – Ainusündinud Jumal, Ainusündinud Poeg, Jumala Poeg –, keda evangeeliumi lehekülgedel esitletakse, üha laiemalt iseloomustatakse, tema meelevalda kirjeldatakse.
See on midagi, mida inimene oma arusaamaga haarata ei suuda, küll aga võib ta selles usaldada Jumalat, tema ilmutust. Nüüd on ta Isa aus. Ta on üles võetud ja ülendatud – seda ju salm 18 väljendab; ühtlasi on ta õigeks mõistetud. Maised kohtud mõistsid küll Jeesuse süüdi ja lõid ta karistuseks risti, kuid Jumal mõistis tema õigeks. Isast Ainusündinu sai õigeks mõistetud! Seda kõike kinnitab algkristlaste usutunnistus: „Jumal on avalikuks saanud lihas, õigeks tunnistatud vaimus, nähtav olnud inglitele, kuulutatud paganatele, usutud maailmas, võetud üles kirkusesse” (1Tm 3:16).
Aga miks pidi Logos üldse lihaks – inimeseks – saama? Sellele annab vastuse koguduse usutunnistus Jh 3:13–21;31–36, mille keskmes on ütlus: „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu” (Jh 3:16).
