11/2018 
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor
Konverents „Eluloolisi vaateid teoloogiale“ (6. okt, Tartu Salem) meenutas 19. saj ajaloolase Leopold von Ranke mõtet: „Ma tahaksin ära kustutada oma mina ja näha asju nii, nagu nad on olnud.“ Kuid soov ‒ olla läbinisti objektiivne vaatleja ‒ on ilmselt illusioon.
Teemat avades tsiteeriksin Bob Dylan’i laulu „My Back Pages“ 1964. aastast: „Ah jaa, siis olin ma niipalju vanem, täna olen ma noorem kui tookord.“ Selline mõte irriteerib, vananemisest lauldakse noorenemisena (?). Nooruses oli meie jaoks kõik must-valge. Ja valge nimel me võitlesime. Kuid aastatega oleme vabanenud paljudest vanadest mustritest ja avatud uutele kogemustele.
On mõtteid ja tekste, mida me pole otsinud, vaid mis tulevad ise meie juurde. Oma ettekandes „Kristuse kogudus koondumise ja läkituse pingeväljas“ (1989. a) tsiteerisin mõnda neist.
Koguduse kõrgeimaks ülesandeks on Jumalat austada ja ülistada.
Karl Kaups esitas vendlust kirjeldades kolm suuremat voolu (Teekäija 6, 1920):
• Ühed, kes vaimset Jumala Sõna püüavad tähele panna ja keda nimetatakse ka „usulasteks“ – need on „vana korra pooldajad“.
• Teised, „armu lapsed“, püüavad rohkem tundmiste sisse tungida, et koosolekutel rõõmu tunda (priikogudused).
• Kolmandate eesmärk on Püha Vaimu ristimine ja elu „nelipühivaimus“.
Lisasin sellele loetelule osadust ja armastust rõhutava evangeeliumi kristlaste liikumise, mis ei olnud selleks ajaks veel välja kujunenud.
Õpingute ajal Saksamaal puutusin kokku Liebje Kuylman-Hoekendijk’i raamatuga „Christen nach Maß?“ (Kristlased mõõdu järgi? Oncken, 1970), kus autor kirjeldab nelja vaimulaadi.
1. Issandaga isiklikku vahekorda rõhutav vaimulaad. Usuelu keskmes on palve. Side koguduse ajalooliste traditsioonidega on nõrk või puudub üldse. Jumalateenistuste kord on vaba ja enamasti improviseeritud. Valitseb südamlik osadus, kuid eriarvamuste puhul minnakse kergesti eri teid. Koondutakse tugevate isiksuste ümber. Esteetilistele ja kultuurilistele väärtustele ei omistata erilist tähelepanu. Enamik ärkamisi on alanud sellelt pinnalt. See on olnud meie vendluse algaegadel põhiline vaimulaad. See jaguneks kaheks – evangelikaalseks, kus rõhutatakse isiklikku suhet Issandaga, ja karismaatiliseks, kus rõhutatakse isiklikku suhet Püha Vaimuga.
2. Issanda ligiolu tunnetatakse suhetes kaasinimestega. Kristlane tunnistab siin usku eelkõige oma elu ja tööga, pilk on suunatud maistele probleemidele. Jutlused lähtuvad Vanast Testamendist ja Mäejutlusest, käsitlevad eetilisi ja sotsiaalseid probleeme. Valitseb seisukoht, et kõik tavad ja traditsioonid, mis takistavad ligimese nägemist, tuleb ümber hinnata. Sellistes kogudustes valitsevad liberaalsed ja poliitiliselt vasakpoolsed vaated.
3. Osadust Issandaga tunnetatakse korra ja harmoonia vahendusel. Peamist pattu nähakse segaduses, sest „Jumal ei ole korratuse, vaid rahu Jumal“. Korra hoidja on ametikandja, jumalasulane, kellelt ei oodata isiklikku osadust. Rõhutatakse ametiriietust ja -nimetusi. Eetilistes küsimustes taotletakse ühtset normi. Patte klassifitseeritakse väikesteks, keskmisteks ja suurteks. Jumalateenistustel on tähtsal kohal pidulikkus, pühalikkus ja klassikaline muusika. See vaimulaad leiab enam poolehoidu haritlaskonna hulgas.
4. Osadust Issandaga kogetakse eelkõige Pühakirja vahendusel. Selle vaimulaadi juures on kõige tähtsam jutlus, sest „usk tuleb kuulutusest“. Elu kulgeb jumalakartlikkuse, kohustuste, range moraali ja karistuste vaimus. Kümnele käsule lisandub veel üks: „Sa ei tohi välja paista!“ Selle vaimulaadi kandjaks on eelkõige kristlik perekond. Ilmselt peavad paljud silmas just sellist vaimulaadi, kui kasutavad sõna „baptist“.
Meie vendluse esimese põlvkonna suurkuju Jüri Mill võtab erinevuste probleemi, mis meid senini saadab, kokku „Allika“ konverentsil 1907: „Meie peame olema kui sirkel, mille üks ots keskpaigast kinni peab ja teine ümber keerutab. Just selle viisi peale tuleb kõige ümmargusem nõupõhi välja. Meie peame oma usupõhjast kinni hoidma, Jumala tõde välja laotama; aga sealjuures ka kõiki sallima ja arvestama, kes uuestisündinud on.“
Millised arengud on toimunud minu pastorina teenimise ajal meie Liidus?
Vabanemine tõi kaasa mitmete Nõukogude okupatsiooni tingimustes keelatud tegevuste taastamise. Laste- ja noortetöö, sotsiaaltöö (Sõbralt Sõbrale), muusikatöö (uus lauluraamat „Vaimulikud laulud“), haridus (seminari taasavamine), kristlikud ajakirjad Teekäija ja Kuulutaja, juhtimiskonverentsid jne. Paljud neist arengutest ei muutnud vaimulaadi, vaid võimendasid olemasolevaid suundumusi või tõid kaasa uusi.
Valisin nende arengute hulgast kaks: kogudusliku muusika ja hariduse. Põhjuseks on see, et õde Einike Pilli, kelle 50. sünnipäeva me neil päevil tähistame, oli viimase lauluraamatu peamine eestvedaja ja täna on ta seminari rektor. Kuid ma ei taha rääkida lauluraamatust ega KUSist, vaid muutustest koguduslikus vaimulaadis, mis on seotud muusika ja hariduse muutustega.
Kristlik haridus ei ole n-ö vahukooremütsike kogudusliku elu koogil, vaid koguduse põhiülesanne.
Vaadelgem kõigepealt muusikat
Kõige suuremat muutust viimase 25 aasta jooksul võiks võtta kokku sõnaga „ülistus“. Paljudes kogudustes on tänaseks loobutud koraalide ja hümnide ning evangeelsete laulude laulmisest. Muusikalise teenistuse põhielemendiks on kujunenud „ülistus“.
Nähtus ise ei ole uus. Ülistusteoloogia kõige väärikamaks ja vanemaks kandjaks on idakirik, kelle arusaamas on kogudus nende hulk, kes juba praegu on vaimus kogunenud Jumala trooni ette, et ühineda taevase ülistusega. Niisiis on koguduse kõrgeimaks ülesandeks Jumalat austada ja ülistada. Maine liturgia on peegelpilt taevasest liturgiast. Pinke pole vaja, usklik seisab austavalt püsti või põlvitab alandlikult Jumala ees.
Pidulikumas osas suitsutatakse püha viirukit, mis sümboliseerib palvete tõusmist taevase trooni poole. Ortodoksia on eelkõige Jumala õige ülistamine. Usk leiab oma väljenduse ülistuses läbielatavas tõelisuses. Kesksel kohal pole mitte õpetus, vaid ülistav palve.
Idakiriku mõju läbi läänekiriku vanemate kihtide elab edasi anglikaani kirikus. Siin saab sellest mitmehäälne laul. Vabakiriklikku praktikasse jõuab see John Nelson Darby' kaudu, kes rõhutab ülistuses sündivat vaimujuhtimist. Ülistusteoloogia ja -praktika jõuab kaarega meieni anglo-ameerika vabakoguduste kaudu.
Kuid idakiriku mõjusid on ka vene baptismis. Hümnide ja palvelaulude ajal kogudus seisab.
Meil on ülistus tõrjunud paljude koguduste elust välja tavapärase üld- ja koorilaulu. Kesksel kohal on ansambel või solist.
See vaimulaad ehitab üles isiklikku suhet Jumalaga ja on tugevalt kogemuslik. Kuid tagasipöördumine kõrguselt pole alati kerge. Enneaegne kirgastumine võib saada saatuslikuks (vrd Mk 9:2).
Probleemiks on ülistuslaulude teoloogiliselt ähmane sõnum ja kogetu rakendamine praktilises elus. Selline ülistus võib aja jooksul kujuneda tardunud vormiks, mis ei arvesta elu mitmesuguseid väljakutseid. Vanem lauluvara oli alati ka õpetuslik, haarates elu kõige erinevamaid väljendusi poeetilises ja õpetuslikus keeles.
Kindlasti on ülistuslikul vaimulaadil oma teoloogilisi põhjendusi ja positiivseid külgi. Üheks nendest on Jumala suuruse ja au kogemuslik seisund, mis sellises keskkonnas tekib.
Muutused hariduses
Lõpuks tahaksin rõhutada veel üht arengut, mis võib ohustada meie tulevikku. Ma nimetaksin seda „nõrga mõtlemise“ sündroomiks.
Informatsiooni ülikiire levik tänu multimeedia vahenditele on viinud selle mõtestamise nõrgenemisele. Kuid õndsuslugu on ju alati olnud Jumala ilmutuse interpretatsioonide lugu. Selleks et saada päästetud, peab evangeeliumi õpetust kuulama, mõistma ja ellu rakendama.
Nõrga mõtlemise tagajärjeks on nõrk kristlus. Kristlik haridus ei ole n-ö vahukooremütsike kogudusliku elu koogil, vaid koguduse põhiülesanne.
Iisraeli ajaloo dramaatilisel hetkel, kui rahvas valmistub Jordanit ületama, peab Mooses kõne, mis täidab peaaegu terve 5. Moosese raamatu. Ta ütleb kohe pärast armastuse käsu meeldetuletust: „Ja need sõnad, mis ma täna sulle annan, jäägu su südamesse! Kinnita neid oma lastele kõvasti ja kõnele neist kojas istudes ja teed käies, magama heites ja üles tõustes!“ (5Ms 6:6j).
Tulevik, milles uus põlvkond hakkab elama, on tundmatu nagu „tõotatud maa“.
Varane kirik ei teadnud, kuidas näeb elu välja 200 või 300 aasta pärast, kuid nad rajasid 150 pKr Aleksandrias esimese kateheetide kooli, kus õpetati Pühakirja tundmise kõrval ka filosoofiat, retoorikat ja kirjandust. Nii hakkas kujunema kristlik hariduskaanon, mis võimaldas ületada „nõrga mõtlemise“ ohte.
Me ei tea, kuidas ühiskond näeb välja 20 või 30 aasta pärast, kuid me teame, et tulevik on haritud usul.
