Juuni 2019 
Janne Kütimaa kokkuvõte oma KUSi lõputööst
Juurdlesin pikalt selle üle, millisel teemal lõputöö kirjutada. Mõtteis keerles vaid üks sõnapaar – oma lugu. Mida sellega peale hakata, ei olnud sama iseenesestmõistetav kui sõnapaari koputus uksele. Otsustavaks sai juhendaja Mervi Kalmuse huvi teema suhtes ja rektor Einike Pilli julgustav suhtumine sellele rakenduslik fookus leida. Avastasin, kui suur on selle sõnapaariga seoses avarduv maailm ja et oma lõputöö raames jõuan keskenduda sellest vaid killukesele.
Lähtepunktiks sai tõdemus, mis oli minus süvenenud justnimelt usuteadust õppides – iga inimese elu ja sellest võrsuv elu lugu on omanäolisemad ja olulisemad, kui tavapäraselt söandame mõelda. Inimese elu loos teadvustamata jäänud seigad juhivad tema käitumist, otsuseid ja valikuid – ka suhet Jumalaga – tugevamalt, kui vahel julgeme enesele või teistele tunnistada. Kui inimene on oma elus peituvat uurinud ja teadvustanud, vajadusel abi ja tuge otsinud, võib ta aga leida tervenemist, lepitust ja rahu. Oma elu loost võib niimoodi välja võrsuda tunnistuslugu, mida jagada nendega, keda teel kohtad. Seda ei ole aga võimalik enne teha, kui inimene on julgenud oma elu lugu lähemalt uurida.
Iga inimese elu ja sellest võrsuv elu lugu on omanäolisemad ja olulisemad, kui tavapäraselt söandame mõelda.
Igaühel on oma lugu
Sokrates on öelnud, et uurimata elu ei ole elamist väärt. Teistpidi öelduna võiks see kõlada nii, et igaühe elu on väärt, et seda uurida. Paljud tähendusrikkad elud ja neis peituvad väärtuslikud lood jäävad seetõttu avastamata, et inimene ei julge oma elu lugu teadvustada või ei oska seda teistele arusaadavalt väljendada. Pühakirjaski on hulgaliselt lugusid ehk narratiive rahva ja üksikisikute elust. Näiteks apostel Pauluse lugu Jeesusega kohtumisest ja kõigest sellele järgnevast on Piibli veergudel kirjas lausa kolm korda. Sellest kohtumisest sai tema elu pöördepunkt, mis tõi ta ellu uue ajaarvestuse: enne ja pärast. Tema ja paljude teiste lugudeta, mis on kirja pandud ja meiega jagatud, oleksime täna vajaliku julgustuse ja eeskujudeta.
On loomulik, et inimene püüab elus vastata küsimustele Kes ma olen?, Kust ma tulen?, Kuhu olen teel? Kui küsime inimestelt, miks nad on teatud identiteedi leidnud, räägivad nad endast tavaliselt justnimelt rea lugusid, mis nende elus on sündinud. Sel viisil sünnib narratiivne identiteet, mis ongi inimese elus toimunust moodustuv suurem lugu. Narratiivse identiteedi kaudu kirjeldab inimene, kuidas temast on läbi aastate ja kogetu saanud just see inimene, kes ta täna on.
Viimasel ajal on huvi lugude, ka elu lugude, ja nende jutustamise suhtes üldisemalt kasvanud. Narratoloogia on teadusharuna oma koha leidnud, samuti narratiivteraapia. Lugude abil annab inimene oma elukogemustele tähenduse, leiab seosed erinevatele elusündmustele, ehitab ja annab edasi oma arusaamist maailmast. Inimese elus toimuvatest argistest lugudest moodustubki lugude kett, mida võib nimetada inimese oma looks. Kui inimene selle leiab, võib tema elu senine suurem lugu saada teistmoodi jätku. Elu jooksul võib iga inimene ka valida, kui tihedalt saab tema lugu kokku põimitud Jumalaga.
Kuidas leida oma lugu?
Oma elu kui ühe tervikloo avastamine toimub iga inimese elus just talle omasel viisil. Minu lõputöö projekti raames valminud töövahendid oma elu loo avastamiseks on kokku põimitud mõnede asjatundjate teooriatest ja materjalidest. Üks neist on Dietrich Schindler, kelle koguduste rajamise programmi üheks osaks on veebikursus „Minu Elu“, mis rõhutab inimese unikaalsust, tema elu lugu ning igatsusi ja püüdlusi. Kursuse loojana tõdeb Schindler, et osalejad avastavad iseenese ja oma elu uurimise käigus enamjaolt ka tõsiasja, et Jumal tunneb nende suhtes veelgi suuremat huvi, kui nad tunnevad iseenese suhtes.
USA psühholoog Dan B. McAdams on välja töötanud mudeli selle kohta, kuidas süstemaatiliselt oma elu mõtestamist raamatuna teostada. Kuna raamat on ka loominguna seaduspärane ja mitte juhuslikult kirja pandud, aitab oma elu loo mõtestamine raamatuna eluseikasid süstematiseerida. Niiviisi tulevad ilmsiks ka selles korduvad mustrid ja motiivid ning võib-olla lausa korduma kippuvad peatükid, küsimused või süžeed.
Kui inimese oma elu lugu sisaldab endas palju kannatusi ja valu, tekib tahes-tahtmata küsimus miks. Tähenduse saab sündmustele anda või leida üksnes inimene ise. Inimene võib leida mõtestatuse ja tähenduse elus isegi siis, kui seisab silmitsi täiesti lootusetu olukorraga ja elu looga, mida ei ole võimalik muuta teistsuguseks või paremaks. Logoteraapia (kr logos – tähendus) ehk tähendusteraapia koolkonna looja, koonduslaagri vintsutustest läbi tulnud psühhiaater Viktor E. Frankl´i poolt kirjapandu on samuti olnud lähtekohaks minu töös.
Soome hingehoidja ja pereterapeut Saara Kinnuneni rajatud kolmemõõtmelise lepituskäsitluse aluseks on lisaks kristlikule maailmavaatele ja väärtuspõhjale taani-saksa juurtega ameerika psühholoog Erik H. Eriksoni arenguteooria ja briti psühhiaater John Bowlby kiindumusteooria. Tema sulest on ilmunud ka vastavateemaline raamat „Sovintoon elämän kanssa“, mis peaks lähitulevikus ka eestikeelsena ilmavalgust nägema. Lepituskäsitluses on edukalt õnnestunud ühildada psühholoogiline teooria vaimuliku hingehoiupraktikaga ning sel on viis fookust: lepitus minevikuga, iseendaga, keeruliste tunnetega, inimsuhetes ja Jumalaga. Lepituse kolm tasandit – lepitus iseendaga, kaasinimesega ja Loojaga – on terve elu alustala. Lepituse leidmine toob rahu olukordadesse, kus seda varem ei ole olnud, ja taastab parimal juhul suhted. Minu lõputöö lähtepunktiks on, et inimelu igakülgse lepituse alustalaks on lepitus Jumalaga.
Lepituse kolm tasandit – lepitus iseendaga, kaasinimesega ja Loojaga – on terve elu alustala.
Lepitus on üks inimese vaimulikke ja hingelisi põhivajadusi, mis mõjutab lõppeks kõiki eluvaldkondi. Selleni aitab muuhulgas jõuda ka oma loo leidmine, kui inimesel on valmisolek valupunktidega tööd teha. Ka kristlased vaevlevad lahendamata sisemiste või väliste konfliktide käes. Jumal võib ühe hetkega tervendada inimese suhte tema enda või teistega, vabastada haigustest ja sisemistest koormatest. On siiski mustreid ja vaevusi, millega tegelemiseks on oma elu uurimise jaoks aja võtmine, palve ja toetav kaasteeline pastori, hingehoidja, terapeudi või hea sõbra näol olulised.
Sageli ei lase inimese hingehaavad tal leida ka ehedat lähedust Jumalaga. Varasemas eluetapis läbielatu võib inimese pilti Jumalast ja iseendast moonutada nõnda, et inimene ei suuda usaldada Jumalat või kogeb teda üksnes kohut mõistva ja karmina. Lepitus ja tervenemine sellest, mis iganes on inimest elu jooksul kahjustanud, tähendab parimal juhul ka vaimuliku elu tervenemist ning võib endaga tuua lähedasema osaduse tema Looja ja Lunastajaga.
Töövahendid oma loo iseseisvaks avastamiseks 
Kirjeldatud lõputöö projekti tulemusena valmis koduleht www.minulugu.com. Seal on küsimusi ja videoid, mis sobivad iseseisvalt vaatamiseks ja vestluste alustuseks. Voldikut Kuidas leida oma lugu? saab printida kodulehelt või tellida e-posti teel. Töövahendid on mõeldud abiks elumustrite märkamise ja tervenemise poole liikumisel.
Kuna olen alatest 2018. aasta sügisest töötanud kogudusepraktika raames Helsingi Adventkoguduses, ei ole olnud võimalust kodulehe arendamisega tegeleda. Loodan selleks siiski lähitulevikus võimalust leida. Kõik uuritu on üksnes jäämäe veepealne tipp, mõeldes teema Kuidas leida oma lugu? võimalikele vaatenurkadele, sügavusele ja erinevatele sellega seotud valdkondadele.
Töötoad teemal „Kuidas leida oma lugu?“
Samaaegselt artikli kirjutamisega valmistan ette töötuba teemal Kuidas leida oma lugu? Narratiivid, mida pidada nii Soomes kui Norras. Lõputöö projekt elab oma elu ja lugu edasi ka pärast lõpetamist. Ei ole paremat palka üliõpilasele kõige uuritu, proovitu ja kirjutatu eest kui see, et tehtud töö on veel kellelegi õnnistuseks. Tänan siinkohal kõiki innustavaid õppejõude ja sõpru-kaaslasi, kes lõputöö valmimisele kaasa aitasid ja kaasa elasid. Tänu kogu südamest meie Jumalale õppimisvõimaluse, armu ja helduse eest!
Täispikka versiooni „Kuidas leida oma lugu?“ saab lugeda KUSi kodulehelt (kus.kogudused.ee), valides „vilistlased“.
