August 2020 
Toivo Pilli, Tartu Salemi koguduse pastor, KUSi õppejõud
Sõnaraamat ütleb, et teoloogia on arutlus või õpetus Jumalast. Modernistlik mõttelõng on sidunud selle arutluse süstemaatilise metoodikaga ja samas nõrgendanud tema sidet inimeseksolemise otsingutega, eluviisiga. Kirikuisad mõistsid teoloogiat inimese- ja maalähedasemana. Vahest ka taevalähedasemana. Teoloogia oli lahutamatult seotud palvetamisega. Ilma küsimusteta elu ja surma, maise ja igavese kohta tuhnime mullas ega märkagi vaadata tähti.
Elmar Salumaa, luterlik vaimulik, ütles kord: „Teoloogia on kiriku funktsioon.“ See on ülesanne, mis paneb tegutsema. Ilma selle tegevuseta järgneb kristliku kogukonna liikuvuse piiratus, võib-olla isegi halvatus ja mälu lünklikkus.
Lisaksin veel… Teoloogia ei ole lihtsalt kiriku funktsioon, see on ka inimeseks olemise ülesanne. Me oleme loodud uskumise võimega ja Jumala otsimise GPS-iga, mille signaal küll alati pole nii tugev kui sooviksime. Ilma teoloogiliste küsimuste üle juurdlemiseta oleme vähem inimesed. Suurt panoraami vajab kogu ühiskond.
Ilma küsimusteta elu ja surma, maise ja igavese kohta tuhnime mullas ega märkagi vaadata tähti.
Teoloogia ei ole üksnes teadusharu, millega tegelevad vähesed nohikud, kes teavad, mis on ekklesia või metanoia, koinee või keerügma, koinonia või paruusia. Teoloogia ei kuulu ainult ülikoolide koridoridesse. Ta kuulub elu keskele. Küsimus ja kõnelemine Jumalast on kohal siis, kui laps sünnib ilma, kui ma istun liiklusummikus ja hing saab täis, see on osa mu poeskäigust ja raha kulutamisest, ja päikeseloojangu aegu peegelsiledaks hangunud merepiiri vaatlemisest. Teoloogia on igal pool, kui me seda vaid märkame.
Parafraseerides Canterbury Anselmi, võiks öelda: teoloogia on usk, mis otsib mõistmist. Kuid mõistmine ei ole ainult „äraseletamine“, see on tähenduse leidmine. See on armastus ja usaldus, mis viib suurema arusaamiseni.
Võiks öelda ka teisiti. Kõige suurem käsk on armastada „Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma jõuga ja kogu oma mõistusega, ning oma ligimest kui iseennast!” (Lk 10:27). Vahest on selles salmis kokku võetud kogu teoloogiline ülesanne. Teoloogia on üks Jumala ja ligimese armastamise viisidest.
Veel paar märksõna. Kõigepealt, teoloogia kasutab tunnetuse tööriistana mõistust ja südant. Ei ole tarvis higistada, et Piibli poeesiat ja metafoorsust tõlkida väidete ja juhiste keelde. Vahest on sisukam, kui kõnelemine Jumalast meenutab rohkem südamekõnet või luulet kui pesumasina kasutusjuhendit. G. K. Chesterton: „Ma ei eita, et on tarvis prohveteid, kes tuletavad meile meelde, et me ühel päeval sureme. Kuid ma ütlen, et mõnel kummalisel ajal on tarvis teistsuguseid prohveteid, keda nimetatakse poeetideks, kes tuletavad inimestele meelde, et nad ei ole veel surnud.“
Muidugi, on tarvis neid, kes oskavad näha terviklikumat pilti, kellel on paremad tööriistad suurte küsimustega tegelemiseks, kaasa arvatud süstemaatiline usuteaduslik haridus. Neid tuleb hinnata, neid tasub kuulata. Ei tohi piirduda ainult jooksvate küsimustega tegelemisega, tuleb kaevata alusteni välja. Ajaloolise usu tõlgendamise tarkus on samuti vaimuand!
Ja veel… Teoloogia on valus ja tervendav ühekorraga. Ta on valus, sest sageli tuleb minna sealt, kus teed ei ole. Või on see ununenud. Tuleb esitada ebamugavaid küsimusi, millele lihtsaid vastuseid polegi. Mõned kaaslased nurisevad: Miks siin ei ole sirget teed, miks oksad kriimustavad? Ei ole alati kerge ühildada kompassi suund ja võimalik rada tundmatul maastikul. Kuid vahest on Jumal sellistes rägastikes lähemal kui sillutatud maanteel.
Ja viimaks, teoloogia teeb alandlikuks. Mõistus ei suuda haarata kõike. On lausa ohtlik, kui tekitame illusiooni, nagu suudaksime kinni püüda Jumala mõtteid. Vahest näeme Jumala mõtete suunda, aga mitte iialgi ei saa me neid valjastada enda vankri ette… Alandlikkus tähendab sedagi, et kuulame teisi kristlasi. Miroslav Volf ütleb: „Et hoida puhtana meie kuulekust Jeesusele Kristusele, peame … nägema iseennast ja oma arusaamist Jumala tulevikust nende kristlaste pilguga, kes kuuluvad teistesse kirikutesse.“ … Need teised usklikud aitavad meid „kindlaks teha, ega järsku meie oma kultuuri hääl pole matnud enda alla Jeesuse Kristuse kutsumuse häält.“
(Kohandatud versioon kõnest Joosep Tammo 70. sünnipäeval, 25.07.2020)
