Oktoober 2022 
Leho Paldre, Tartu Kolgata baptistikoguduse pastor
EKB Liidu aastakonverents täpsustas suvel dokumenti, mis kirjeldab pastorite kutsumist ja ordineerimist. Muuhulgas otsustas konverents pastorite statuuti sisse kirjutada meie Liidu senise praktika, et pastoriteks seatakse ainult mehi. Asjaolu, et see täiendus ei läinud päris üksmeelselt (66 poolt, 44 vastu), võib tõlgendada mitmeti. Aga igatahes ei ületanud see muudatus uudisekünnist ei Liidu presidendi Karjase Kirjas ega Liidu ajakirja Teekäija uudises.
Siiski on nii, et ametlikesse dokumentidesse ei kirjutata sisse asju, mis on kõigile iseenesest mõistetavad. Seepärast annan kõrvalolevas artiklis ülevaate, kuidas on maailmas laiemalt üldse jõutud selleni, et osades kirikutes seatakse ametisse ka naisvaimulikke. Valdav enamus kristlikest kogudustest on ju jätkuvalt seisukohal, et koguduse vaimulikku tippvastutust kannab mees.
Tuleb tõdeda, et selles küsimuses, et naised võiksid koguduse vaimuliku juhi rolli täita, on kõigepealt muutunud hoiakud ühiskonnas ja seejärel on ka kristlik maailm sellele kuidagi reageerinud. Püüan heita valgust sellele, kuidas feministlikud ideed on mõjutanud seisukohti naiste rolli kohta koguduste juhtimises. Toetun nendes mõtetes Margareth E. Köstenbergeri raamatule „Jesus and the Feminists“ (2008).
Feminismi harud kristluses
Feminism on muidugi palju laiem nähtus kui ainult selle kristlusega seotud teemad. Aga kristlust puudutavates teemades jagab Köstenberger feministlikud ideed kolme suunda: radikaalne feminism, reformeeritud feminism ja evangelikaalne feminism.
Radikaalne feminism on seisukohal, et kaasaegses ühiskonnas tuleb jätta Piibel täiesti kõrvale, kuna tegemist on läbinisti patriarhaalse teosega. Selle asemel tuleb usu aluseks võtta naiselikud (usu)kogemused. Eesti kristluse kontekstis võime kulmu kergitada, et mis puutub see kristlusse?! Aga maailmas on omajagu kristlikke „kirikuid“, mida juhitakse just sellise veendumuse põhjalt.
Reformeeritud feminism ei lükka kõrvale Piiblit tervikuna, vaid kasutab Piibli osi valikuliselt: vastavalt sellele, kas Piibli mingi osa toetab või ei toeta feministlikke põhimõtteid. Lähtutakse eeldusest, et kõik mehed ja naised on kõiges võrdsed. Kui tundub, et mingid Piibli osad seda ei toeta, siis need jäetakse kõrvale. Samas leitakse Piiblile lisaks kaanoniväliseid teoseid, mis toetavad nende seisukohti. Ka sellist lähenemist leiab kirikutest.
Evangelikaalne feminism erineb radikaalsest ja reformeeritud feminismist oluliselt selle poolest, et tunnustatakse kogu Piiblit autoriteetse Jumala sõnana. Püütakse näidata, et kui Piiblit õigesti tõlgendada, siis leiab sealt toetust meeste-naiste võrdsusele kõikides küsimustes, sh koguduse ja perekonna juhtimise teemal.
Meil pole põhjust pikemalt peatuda radikaalsel ja reformeeritud feminismil, mis eitavad Piiblit täielikult või tunnistavad Piibli osi vaid valikuliselt. Küll aga on oluline peatuda pikemalt sellel, et kuidas ikkagi saab juhtuda, et erinevad kristlased, kes peavad Piiblit autoriteetseks Jumala sõnaks, jõuavad erinevatele järeldustele meeste-naiste rollide osas koguduse juhtimises.
Suures plaanis taandub küsimus erinevustele piiblitõlgendamise meetodites ehk hermeneutikas. Eeldus on kõigil sama: Piibel on autoriteetne Jumala sõna. Aga erinevus on selles, mismoodi seda Jumala sõna tõlgendada. Toon välja neli teemat, mis mõjutavad feministlikku piiblitõlgendust.
Ajaloo rekonstrueerimine
Tänapäeva ajalooteaduses on tendentsiks seada kahtluse, kas üldse on võimalik teada, mis ajaloos tegelikult juhtus? Postmodernistlik ajalooteadus väidab, et ajalugu on kirjutanud „võitjad“, st et me teame ainult võimulolnute versiooni ajaloost. Selles on muidugi omajagu tõtt: allikatesse tuleb suhtuda kriitiliselt. Aga kui seada kahtluse alla, kas üldse on võimalik ajaloost midagi tõepärast teada, siis seab see kahtluse alla kristliku usu alustalad: Jeesuse elu, surma ja ülestõusmise. Evangelikaalne feminism püüab ümber hinnata Jeesusega seotud ajaloolisi seiku: mismoodi Jeesus naistega tegelikult suhtles või mis rolle Jeesuse naisjüngrid tegelikult võisid täita. Kõrvalised seigad paisutatakse oluliseks, ilmselgete ja oluliste sündmuste tähtsust pisendatakse. Piibli teksti ennast austatakse, aga püütakse luua Piiblis kirjapandud lugude ümber sellist konteksti („rekonstrueerida ajalugu“), mis tooks naiste rolli teistsugusesse valgusse.
Autori tõde või lugeja tõde?
Kirjandusteaduses on juba aastakümneid oluliseks küsimuseks: kus on teksti tähendus? Kas tähenduse annab autor? Kas tähendus on tekstis endas? Või annab tähenduse hoopis lugeja? Tänapäeval on tugevalt esindatud seisukoht, et teksti algset tähendust pole nagunii võimalik teada saada: tähenduse annab tekstile hoopis lugeja. See võimaldab ühele ja samale tekstile palju erinevaid tõlgendusvõimalusi. Lugejakeskne tekstitõlgendamine mõjutab ka tänapäeva piiblitõlgendamist. Nii on neid, kes leiavad, et ka Piibli tekstil võib olla palju võrdväärseid tõlgendusi: feministlik tõlgendus, afro-ameerika tõlgendus, valgete meeste tõlgendus. On muidugi vältimatu, et lugeja enda eelteadmised ja maailmavaade mõjutab tõlgendamist. Aga lahenduseks ei ole mitte kõigi tõlgenduste lugemine võrdväärseteks. Lahenduseks on see, et lugeja püüab oma eelarvamusi teadvustada ja siiski jõuda tähenduseni, mida tekst ise annab. Piiblitõlgenduses saab lugeja roll olla kummardumine teksti ette: lasta rääkida tekstil (st Jumalal läbi teksti).
Kaanon kaanonis
Kristlased toetuvad sellele, et Piibli raamatute hulk on lõplik: et kaanon on suletud. Samuti tunnustame, et kogu Piibel on Jumala sõna tervikuna: eri osad kirjutavad küll eri teemadest, aga moodustavad ühe terviku. Sellest järeldub, et ühed Piibli osad ei ole tähtsamad kui teised Piibli osad – ei ole kaanonit kaanonis. Feministlik piiblitõlgendus aga seda sageli teeb. Väidetakse, et on Piibli põhisõnum ja et ülejäänud Piibli osi tuleb (ümber) tõlgendada selle valguses. Sellise lähenemise oht peitub aga selles, et sageli sõnastab inimene „Piibli põhisõnumi“ endale sobivalt ja nimetab endale (või ajastule) mittesobivad teemad „Piibli kõrvalteemadeks“.
Piibli väidetav patriarhaalsus
Kas piibliaegse ühiskonna patriarhaalsus oli lihtsalt juhtumisi tollane kultuur või on selles Jumala sõnum inimkonnale? See on üks keerulisemaid tõlgendusküsimusi. Tasub küsida, et kas see, mismoodi tänapäeva feminism patriarhaalsust kujutab (domineerimine ja võim), on lähemal süvenemisel ikka aus piibliaegse kultuuri suhtes, kus pereisa roll väljendas pigem vastutustundlikku hoolitsust? On ilmselge, et paljudes kultuurides ja paljudes kodudes on mehed oma positsiooni kuritarvitanud. Kas see aga tähendab, et õpetus mehe vastutusest on olemuslikult vale või on mehed oma juhirolli pahatihti lihtsalt valesti rakendanud? Feministlik lähenemine peab mehe juhirolli kultuuriliseks ja peab seetõttu suuri osi Piiblist teisejärguliseks või siis tõlgendab neid ümber. Sellega seatakse tänapäeva ühiskondlikud normid Piiblist kõrgemale ja lastakse kaasaja kultuuril, maailmavaatel või kogemusel dikteerida seda, mida Piibel võib tähendada ja mida ei või.
Ei saa mööda sellest, et kogu Piiblit läbib põhimõte, et mehed kannavad reeglina lõplikku vastutust abielus, perekonnas ja ka koguduses (1Tm 3:15). See saab alguse juba loomises, kus mees loodi esimesena (1Ms 2:7). Mees pidi pärast pattulangust esimesena andma vastust Jumala ees (1Ms 3:9–12). Iisraeli preestrid ja leviidid olid kõik mehed. Muidugi leiab Piiblist ka mõningaid naisi, kes kannavad suurt vastutust. Ometi valis Jeesus oma apostliteks 12 meest. Paulus õpetas, et mehed kannavad tippvastutust koguduses. Ta oli veendunud, et õpetus mehest kui naise peast tugineb loomiskorrale (1Kr 11:8–9; 1Tm 2:13). Piiblis on ka palju ausaid lugusid sellest, kus mehed oma juhipositsiooni kuritarvitavad. Seda enam on aga tähelepanuväärne, et Uus Testament ei kummuta põhimõtet, et mees on „pea“ – isegi mitte pärast Kristuse lunastust ega uue looduga seoses (Ef 5:22–24; 1Pt 3:1–6).
Loodan, et see lühike sissevaade Piibli tõlgendusküsimustesse aitab mõista, miks jõutakse eri seisukohtadeni. On neid, kes heidavad Piibli või Piibli mõned osad lihtsalt kõrvale – siis on juba lähtekohad väga erinevad. Aga ka see, kui Piiblit peetakse autoriteediks, ei taga veel samu järeldusi. On tõlgendusmeetodeid, mis siiski (varjatult) seavad lugeja või kaasaja maailmavaate tõlgendamisel esikohale. See on seda kiusatuslikum, mida rohkem Piibli eeskuju eristub ümbritseva kultuuri põhivoolust. Minu meelest on aga tõeline proovikivi püüda elada välja meeste teenivat, armastavat ja ennastohverdavat vastutusrolli olukorras, kus mehed on läbi sajandite selle oma autoritaarsuse, vägivaldsuse ja hoolimatusega peaaegu et võimatuks teinud. See teeb alandlikuks.
