Mida me pühaõhtusöömaajal sööme ja joome?

5/2010 Margus Kask, KUS rektor

"Ütle, mida sa sööd ja ma ütlen, kes sa oled" – see vana lause võib palju öelda inimese olemuse kohta. Söömine ja söömaajad on ikka nii loomulikult kuulunud kristliku osaduse juurde. Kes ei mäletaks nõukaaegseid sünnipäevade pidamisi, kus söödi ja oldi rõõmsad ning samal ajal peeti noortekoosolekuid. Samuti meenuvad rahvarohked aastapäevade armastussöömaajad, kus lauldi ja tunnistati julgelt Jumala Sõna. Paljudes kogudustes tehakse seda tänini. Ka algkoguduses toimusid armastussöömaajad, mida nimetati agape´ks. Sõna ise tuleb kreeka keelest ja seda on Uues Testamendis enamasti kasutatud siis, kui kõneldakse Jumala suhtest inimesega ja väljendatakse jumalikku armastust.

Jumala armastust kogesid esimesed kristlased väga võimsalt. Jumala ja ligimese armastus avaldus ka söömaaegadel. Kutsuda sõbrad sööma, ulatada neile toitu – kõik see näitab ju praegugi meie hoolt ja armastust oma lähedaste ja sõprades suhtes.

Kristliku koguduse algu-ajal puudus terav vahetegemine söömaajal ja pühaõhtusöömaajal. Kirjakohtad viitavad, et söömaaegade üks kindel osa oli „leivamurdmine" (Ap 2:46; 1Kr 11:17jj). Alles kusagil teise sajandi esimestel aastakümnetel toimus pühaõhtusöömaaja selge eraldumine üldisest agape-söömaajast. Kuna meie vabakoguduslikku taotlusse kuulub soov järgida Jumala Sõna just nii, nagu tegid esimesed kristlased, siis on põhjust ka pühaõhtusöömaaja puhul otsida selle tähendust just Uuest Testamendist ja selle ajastust.

Söömaaja tähendus Uue Testamendi ajastul

Vanades kultuurides kõnelesid söömaajad palju inimese identiteedi kohta. Söömaaeg oli nagu „võti", mis avas inimese sotsiaalse kuuluvuse. Lauaosaduse põhjal oli võimalik teha järeldusi inimeste ühiskondliku positsiooni kohta. Samuti võis mõista osalejate vastastikust sõltuvussuhet. Siinkohal on oluline silmas pidada, millist sõnumit kandis Jeesus, süües koos väga erinevatesse gruppidesse kuuluvate inimestega. Sellega vastandus ta tihtipeale valitsevatele traditsioonidele. Uues Testamendis võib selgelt näha, et söömaajad märkisid erinevate gruppide vahelisi piire (Jeesus, tölnerid, variserid). Aga söömaaeg võis kujundada ka uusi gruppe (Lk 5:29,30; Mk 6:37-44).

Judaismis tohtis koos süüa ainult oma rahvuskaaslastega, aga mitte paganatega (vrd Ap 10:28). Nii määratles söömaaeg grupi seotuse. Söömiskord oli vahend, mis kõneles seadusest ja seadusetusest. Söök kandis teatud sümboolset tähendust ka algkoguduse juures – "püha sööb püha toidust", oli Peetruse vastuväide Issandale (Ap 10:10jj). Ka apostel Paulus kirjutab korintlastele, et pattudesse langenud kristlasega ärge isegi sööge koos (1Kr 5:11).

Esimeseks sajandiks oli juutlikus ühiskonnas välja kujunenud ka süsteem "puhastest" asjadest. Selle eesmärgiks oli klassifitseerida maailmas kõik asjad kas "puhtaks" või "roojaseks". Inimestel pidi olema selge, mida võib süüa, kellega võib abielluda, kuidas pidid teatud asjad asetsema jne. Reeglid toidu jaoks olid jäljendid reeglitest inimeste kohta – olid pühad ja ebapühad inimesed. Kui Jeesus ründas neid puhtuskorraldusi, ründas ta ka juutlikke sotsiaalseid, rahvuslikke ja religioosseid väärtusi.

Arvestades ajastu konteksti, tuleb tähelepanu pöörata ka Vahemeremaadele üldisemalt. Seal oli üheks peamiseks päevasündmuseks õhtune söömaaeg. See toimus väga kindla korralduse järgi, seda nii osalejate range rolli, toitude serveerimise kui ka sõnavõttude poolest. Ka olid reeglid, mis sätestasid väärika käitumise. Iga enesest vähegi lugupidav kodanik püüdis hankida mõnd kutset õhtusöögile (sümpoosionile). Kutsutute sotsiaalse positsiooni ja väärikuse järgi hinnati ka võõrustajat.

Üldiselt oli pidulikel juhtudel tavaks, et söödi poollamades ja toetuti vasakule küünarnukile, parema käega võeti sööki. Sellist asendit peeti luksuse võrdkujuks. Kuid lamades võisid süüa üksnes vabad kodanikud, naised, lapsed ja orjad pidid sööma istudes. Kõige levinum söögitoa asetus oli U-kujuline – keskel oli laud, mille ümber oli asetatud kolm "lamamissohvat", ühel "sohval" lebas kolm inimest. Kui oli aga rohkem kutsutuid, lisati juurde veel laudu ja "sohvasid". Samuti oli välja kujunenud kindel kord, mis määratles aukülalise, teisel positsioonil asuva ja ülejäänute lamamiskohad. Nõnda oli peoperemehe paremal küljel alati aukülalise koht (vrd Jh 13:25).

Millistest söömaaegadest jutustab Uus Testament, kes seal osalesid? Evangeeliumites leiame erinevate söömaaegade kirjeldusi, „laudkond" oli enamasti väga kirju. Sinna mahtusid nii Jeesuse lähikondlased (Mk 1:31), tema vastased (Lk 14:1) kui ka teekäijad (Jh 6:5jj). Mitmel korral leiame evangeeliumites variseride süüdistuse, et Jeesus sööb koos "tölnerite ja patustega" (Lk 5:30; 15:2; Mt 9:11; 11:19; Mk 2:16 jt).

Eriti selgelt on see motiiv esitatud Luuka evangeeliumis, kus evangelist tahab öelda, et pääste on saabunud just "vaestele". Seda illustreerivadki rohked jutustused Jeesuse lauaosadusest "tölnerite ja patustega". Piibli uurijad on väitnud, et sõna "patune" märgib sageli prostituuti ning tollases kirjanduses oli väljend "maksukogujad ja patused" tihti seotud prostituutidega. Ning veelgi enam, Luuka evangeeliumi järgi on kogu Jeesuse teenimistöö seotud valdavalt vaeste, rõhutute, pimedate, patuste ning teiste ühiskonna heidikutega (Lk 4:18-19; 6:20-26; 7:22; 14:15-24). Pildid söömaaegadest on üks vahend, mida evangelist selle kirjeldamiseks kasutab. Evangelist tahab öelda: pääste kuulub kõigile.

Uue Testamendi-aegses juutlikus kultuurikontekstis omavad söömaajad piire seadvat, välja arvavat (eksklusiivset) ja kaasa arvavat (inklusiivset) iseloomu. Jeesuse laudkond oli kaasa arvav, sest temaga olid koos "patused" ja sotsiaalselt väljatõugatud. Lauaosadus evangeeliumeis kannab oma kindlat tähendust. See ei seisne üksnes kaasava osaduse mõtte edastamises ega ka ainult idees, et evangeelium tuleb viia ühiskonna poolt hüljatutele. Lauaosaduses olemine tähendas tollases kultuuris lähedases suhtes olemist. Seeläbi on söömaaja piltide kaudu esitatud midagi olulist ka kristliku kogukonna kohta. Kogudusele on esitatud väljakutse, võtta enesele samasugune "skandaal", mis iseloomustas Jeesustki – "ta sööb ja joob tölnerite ja patustega".

Mida ütleb see kõik pühaõhtusöömaaja kohta? Et sellele paremini vastata ja tuua esile konkreetsemaid üldistusi, siis peab vaatlema ka seda, mida kõneleb Uue Testamendi tekst pühaõhtusöömaaja kohta.

Pühaõhtusöömaaeg Uuest Testamendis

Kristlased viisid oma kogunemistel läbi toimingut, mis Apostlite tegude raamatu järgi kandis nimetust "leivamurdmine" (Ap 2:42). Leiva murdmise algne mõte on pärit juutlikust söömaaja alguse rituaalist. Perekonnapea pidas esmalt tänupalve, seejärel murdis leiba ning siis algas söömine.

Ap 2:42 on nimetatud "osadus". See tähendab nii andide jagamist (vrd Rm 15:26) kui ka tugeva osadusliku sideme väljendamist kristlaste ja Issanda vahel. Ühtlasi on siin viide ühisele söömaajale. Ap 2:42 järgnev väljend "leivamurdmine" tähistab pühaõhtusöömaaega, mis on eristatud "osadusest" ehk üldisest söömaajast. Sellist pilti toetab ka 1Kr kiri, mille järgi toimus pühaõhtusöömaaeg üldise söömaaja kontekstis.

Sõnad leiva üle – Mt 26:26; Mk 14:22; Lk 22:19; 1Kr 11:24

Uue Testamendi tekstides on küll erinevusi, kuid põhielemendid on siiski samad. Esitan siinkohal lühida võrdluse.

Tabel 1 Sõnad leiva üle.

Leiva jagamine toimus vastavalt juutliku söömaaja tavale, samuti kuulus selle juurde Jumala tänamine andide eest. Lk 22:19 ja 1Kr 11:24 on kasutatud kreekakeelset sõna euharistēsas, mille eestikeelseks vasteks on tõlgitud "tänas". Selle sõna ühe vormi järgi nimetatakse mitmetes kirikutes ka pühaõhtusöömaaega – euharistia → tänamine.

"See on minu ihu, mis teie eest antakse." (Lk 22:19)

Läbi teoloogia ajaloo on tekitanud vaidlusi sõna "on", mis tegelikult puudub heebrea ja aramea keeles. Seda võib mõista nii "see tähendab minu ihu", kui ka "see on identne minu ihuga". Jeesus ütles need sõnad ihuliselt jüngrite keskel olles, kes ju nägid selgelt, et ihu ja leib on kaks ise asja. Seetõttu eelistan esimest tähendust. Ka pole mingit viidet sellele, et leib oleks kuidagiviisi muutunud. Jeesus kasutas sageli sümboolseid väljendeid, rääkides iseendast – "mina olen tee" (Jh 14:6), "mina olen tõeline viinapuu" (Jh 15:1) jne. Selliste väljenditega sümboliseeris ta mingeid kindlaid aspekte seoses oma tööga või iseenesega.

Ütluses "see on minu ihu" kajastub idee, mis seostub Jh 6:26-40, kus Jeesus ütleb enese olevat "eluleib" (Jh 6:35). Seega väljendub seadmissõnas leiva kohta "vaimse toidu" mõte, mis omakorda viitab õnnistuse ja pääste lättele.

Mõtteid lisab juurde fraas "mis teie eest antakse" (Lk 22:19). Neis sõnades leiame seose

Js 53:10ga, mis räägib Issanda kannatavast sulasest, kes oma elu annab. Jeesus seostab end Issanda sulasega, kes kannab inimeste patud, annab end surma ja lepitab nõnda inimesed Jumalaga. Seega esitub sõnadest "see on minu ihu, mis teie eest antakse" lepitusohvri mõte.

Viimane osa ütlusest leiva üle – "Seda tehke minu mälestuseks!" (Lk 22:19) Paasapüha üks mõte oli tuletada meelde Issanda lunastavaid ja päästvaid tegusid. Joachim Jeremias esitab siin ühtteist huvitavat. Nimelt, väljend „minu mälestuseks" (kr k eis tēn emēn anamnēsin) on kahemõtteline. Seda võib tõlkida kas "et mind mäletataks" või "minu mälestuseks". Vastavalt sellele võib tõlkida korraldust kordamise kohta – „tehke seda, et Jumal mind meeles peaks (mäletaks)". Kuidas siis Jumal peab meeles Messiat? Jeremiase järgi on siin seos paasapühade aegse Messia-ootusega. Juutlikus paasaliturgias on palve, mis soovib, et Jumal meenutaks Messiat. See tähendab, Jumalalt palutakse, et ta sekkuks oma rahva elukäiku ja saadaks Messia. Paulus kirjutab: "Sest iga kord, kui te seda leiba sööta ja karikast joote, kuulutate teie Issanda surma, kuni tema tuleb." (1Kr 11:26) Algkristlastel kuulus pühaõhtusöömaaja "liturgia" juurde ka palve "Maaranata" (1Kr 16:22), mis tähendab "Meie Issand, tule" või "Meie Issand tuleb". Nii oli algkoguduse pühaõhtusöömaaja juures otsene ootus, et Issanda tuleb tagasi aus ja väes. Jeremias väidabki, et väljendit "seda tehke minu mälestuseks", ei tuleks tõlgendada mitte lihtsalt mälestamise korraldusena. Selles sisaldub ka ootus ja palve, et Jumal "meenutaks" Messia tööd ehk sekkuks maailmakorraldusse Issanda Kristuse taastulekuga.

Sõnad karika üle – Mt 26:27, 28; Mk 14:24; Lk 22:20; 1Kr 11:25,26

Tabel 2 Sõnad karika üle.

Luuka evangeeliumi ja Pauluse väljend "uus leping minu veres" juhib tähelepanu kahele Vana Testamendi kirjakohale. 2Ms 24:8 piserdab Mooses rahvale verd, mis on Issanda ja rahva vahelise lepingu kinnituseks. Teine kirjakoht, Jr 31:31-34, kõneleb uuest lepingust, mille Issand sõlmib Iisraeli ja Juudaga. Üsna üldiselt mõistetakse, et Jeesus rääkiski uuest lepingust, mille ta kinnitab oma verega. Prohvet Jeremija poolt öeldu sai seeläbi reaalseks. Jeesuse surm on Jumala imelise armu jagamine inimkonnale. See paneb aluse uuele jumalarahvale, tänapäevases mõistes kristlikule kogudusele.

Järgneb Teekäijas 6/2010

Margus Kask

Kõrgema Usuteadusliku Seminari rektor