5/2010 Kristi Mänd, Kohila baptistikogudus
Jumal lõi taeva ja maa kuue päevaga. Aga seitsmendal ta puhkas.
„Ja Jumal oli lõpetanud seitsmendaks päevaks oma töö, mis ta tegi, ja hingas seitsmendal päeval kõigist oma tegudest, mis ta oli teinud. Ja Jumal õnnistas seitsmendat päeva ja pühitses seda, sest ta oli siis hinganud kõigist oma tegudest, mis Jumal luues oli teinud." (1Ms 2:2-3)
Nii on ka meie hooleks pidada hingamispäeva – pühapäeva. Kahjuks on nüüdsel ajal tavaline, et pühapäev kujuneb ajaks, mil üritatakse ära teha need tööd, milleks nädala sees aega ega jaksu ei jätku ning unustatakse hingamispäeva algne eesmärk hoopis.
.On ju nii palju töökohti, mis nõuavad ametisolemist ka pühapäeval. Kaasaegses maailmas ei kujutaks keegi ette, et pühapäeviti ei ole elektrit, ühistransport ei sõida või politsei ei tööta: sellest kujuneks tõeline kaos.
Ja ometi – me kõik saaksime oma pühapäevi veeta Jumalale meelepäraselt, olgu siis tööpostil, kodus viibides või perega väljasõidul olles. Selleks on vaja otsida võimalusi ka siis temale mõelda, temast ja temaga rääkida ning teda otsida.
„Nõudke Issandat ja tema võimsust, otsige alati tema palet!" (1Aj 16:11)
Kuidas seda teha, küsite. Kõige ilmsemaks Jumalale pühendatud päeva väljundiks on muidugi jumalateenistusel käimine. Aga kui on tõesti vaja ametis olla, võiksime hommikupalves seda märkida ning juba seal selle päeva Jumalale pühendada, olles mõtetes pidevalt temaga. Jumal mõistab meid, nii saab ta ka aru, miks meil on vaja teha töid, mis iseenesest hingamispäevale kohased ei ole. Ja ta õnnistab nii meie tegemisi kui ka puhkehetki.
Mäletan oma lapsepõlvest hästi pühapäevaseid jalutuskäike Glehni lossi parki. Võisin olla umbes 6- aastane. Pärast lõunasööki panid ema ja isa selga oma pühapäevarõivad ning ka mind riietati pidulikumalt, ja me jalutasime parki. Algul ei saanud ma aru, mis mõtet on lihtsalt ringi kõndida ning seejuures mitte omavahel suhelda, kuna neil retkedel olime igaüks oma mõtetega ametis. Ema ütles, et nii hea on ühel õhtupoolikul nädalas olla vaikselt ja lihtsalt mõelda omi mõtteid. Hiljem hakkasin selliseid pärastlõunaid nautima ja isegi ootama. Kuigi oli nõukogude aeg ning otseselt meie peres Jumalast ei räägitud, olen kindel, et meie jalutuskäigud olid nii mu vanematele kui mulle omamoodi jutuajamised Jumalaga. Retke lõppedes naasime igaüks oma tegemiste juurde, kuid see hetk oli nagu oaas keset kõrbe.
Nende jalutuskäikude mõjul olen hilisemas elus valinud ikka üksildasema tee, kus saaksin omi mõtteid mõelda. Ja nüüd, kui olen Jumala tundmaõppimisel astunud esimesed sammud, armastan omaette kõndides temaga vestelda.
„Kuus päeva tehtagu tööd, aga seitsmes päev on täielik hingamispäev, püha kokkutulek; te ei tohi teha ühtegi tööd, see olgu Issanda hingamispäev kõigis teie asupaigus!" (3Ms 23:3)
Püha kokkutulek võib tähendada ka külaskäiku heade sõprade või sugulaste juurde või ise nende võõrustamist, kus meeldivas õhkkonnas palvetatakse üheskoos, võib-olla loetakse Piiblit ning räägitakse neist kaugetest aegadest, kus Jeesus elas veel maa peal, õpetas ning tegi imetegusid. Selline kokkutulek on Jumalale meelepärane ning ka meie hingedele hariv ja puhastav. Võib-olla on seltskonnas keegi, kes ei ole veel Jumalat leidnud – siis on see ka sobiv juhus väikest misjonitööd teha.
„Ärge unustage külalislahkust, sest selle läbi on mõned ise seda aimamata võtnud vastu ingleid!" (Hb 13:2)
Kristi Mänd
Kohila Baptistikogudus
