6/2010 Erki Tamm, Tallinna Kalju koguduse pastor
Kui ma oma pastorist isaga (Aare Tamm) evangelismist räägin, jääb meie jutt pikemaks ajaks peatuma kunagi vägagi levinud evangeeliuminädalate peale. Teismeeast mäletan terve nädala kestnud koosolekuid – nii kevadel kui sügisel. Igal õhtul oli palvelas palju inimesi. Jutlustajaks kutsuti evangelistianniga vennad liidu teistest kogudustest. Koosolekujärgsed õhtud olid minu jaoks eriti põnevad – ema oli teinud head-paremat süüa ning lauavestlused venisid hilise ajani. Ka mina ise käisin eestpalvel mitmel korral. See oli suur eneseületamine. Mõtlesin, et mida teised küll arvavad kui ma pastori pojana jätan mulje, nagu vajaksin meeleparandust. Ma ei mäleta, kui paljud nendel õhtutel pöördusid Jumala poole esimest korda ja kas evangeelsete nädalate tulemusena liitus kogudusega uusi inimesi, aga usklikele oli see vaimulikult värskendav. Usun, et see innustas neid Kristust isiklikus elus paremini välja elama.
Nüüd olen juba aastaid kuulnud pastoreid rääkimas, et evangeeliuminädalad (konkreetse vormina) enam „ei tööta". Paljudes kogudustes võtsid juba toona nendest osa peamiselt koguduseliikmed. Pärast üheksakümnendate alguse usuavastamise ajajärku, vabaduse tingimustes, on toimunud pidev uute evangelismimeetodite otsimine ja katsetamine.
Suuremates kogudustes on kujunenud levinumaks evangelismi tööharuks Alfa kursus. Seal luuakse inimestega isiklik suhe ning oma vormilt tekitab see vähem võõristust, võrreldes jumalateenistusega. Kursus on ka konkreetse alguse ja lõpuga. Usukauged inimesed saavad seal küsida just seda, mis neid huvitab. Antakse aega mõelda kristliku usu üle ning veenduda usklike siiruses. Vabaturuühiskonnas on igasuguse suhte aluseks usaldus. Kuigi ükski meetod pole täiuslik ega kohane igaühele, tundub Alfa kursus individualistlikku lähenemist arvestades üpris sobilik olevat, eriti just täiskasvanute hulgas. Probleemid tekivad sageli Alfa kursuse lõppedes: senine lähedane suhe asendub koguduse anonüümsema keskkonnaga. Jumalateenistuste eel ja järel on omavaheliseks suhtlemiseks üpris vähe aega. Just siis, kui on tekkinud kõige enam küsimusi, võib inimene nendega üksi jääda. Seepärast lahkuvadki paljud koguduse osaduskonnast.
Tallinna Kalju koguduses on Alfa kursuseid korraldatud juba üle 10 aasta. Lõputunnistuste kättesaamisel tunnevad inimesed aga muret, kuidas nad edaspidi omavahel suhelda saavad. Olgugi, et Alfa lõpetajad võtavad osa pühapäevastest jumalateenistustest, soovivad nad jätkata osaduse pidamist väiksemas ja turvalisemas keskkonnas. Selleks oleme loonud Beeta osadusgruppe, millega lisaks kursuslastele liitub ka teisi koguduseliikmeid, kes samuti kodugruppi otsivad. Seejuures püüame ikka silmas pidada, et inimesed üksteisega hästi sobiksid. See on uute ning potentsiaalsete koguduseliikmete kogudusse integreerimiseks suurepärane võimalus. Samuti vajab iga kristlane kasvamiseks väikseid osaduskondi – inimesi, kellega jagada oma elu ning saada tuge. Inimesed vajavad osaduses kasvamise keskkonda, et olla vaimulikult terved ja viljakad. Samuti on osadusgrupp süstemaatiliseks piibliõppeks paindlik võimalus. See oli nii algkoguduse kui ka meie usuliikumiste algusaegade praktika.
Evangeeliumi leviku peamiseks alglüliks ja pudelikaelaks on kristlaste argipäevasuhete iseloom. Eestpalvele päästmise pärast jõutakse sageli evangeelsel koosolekul. Sellele on üldjuhul eelnenud aga tutvus mõne kristlasega, kelle elus on nähtut kristlust toimimas. Evangeelsed koosolekud on vajalikud oma keskkonna tõttu, kus teha isiklik pöördumisotsus. Nende viljakus sõltub aga koguduseliikmete valmisolekust oma suhetes Kristust välja elada.
