Aprill 2020 
Maire Latvala, Tartu Vangla kaplan, Sõbralt Sõbrale Nõustamiskeskuse pereterapeut
See pealkiri tundub juba eos vale. Kuidas saavad kristlaste abielud puruneda, kui abielusuhte aluseks on Jumal ja altari ees on öeldud pühad tõotused?
Tegelikkuses on kristlaste abielud sama haavatavad kui mistahes kooselud – ja seda mitmel põhjusel. Ehk on paari mindud ammu enne usule tulekut. Sel juhul on võimalik, et kooselu on alustatud juba nö valedel alustel. Selleks oli võib olla soov ruttu ära saada vanematekodust ja iseseisvuda või fakt, et beebi oli tulekul. Paljud suhted algavad suure armumisega. Kui siis tõtata, võib juhtuda, et armumise „roosad prillid“ ei lase näha potentsiaalseid ohumärke, mis hiljem suhet hakkavad tumestama.
Muidugi võib ka kristlastest noortel olla sarnaseid põhjuseid abiellumiseks. Ikka püsib oht, et inimesed ei oska läbi näha potentsiaalset kaasat, et kiirustamine vähendab võimalusi sõprussuhet luua, mis kannab siis, kui esmane armumine möödas, või et abiellutakse lootuses, et suudetakse teist inimest muuta.
Meie suhtumine abiellu peaks olema niisugune, et parandame seda, mis on, mitte ei looda leida uut ja paremat.
Tõde on see, et paljud inimesed tulevad katkistest kodudest. See ei tähenda ainult lahutatud või üksikvanema lapseks olemist. Paljudel inimestel on vanemad koos olnud aastakümneid, kuid kodus on valitsenud tülid või kuri vaikimine. On kodusid, kus alkohol või psühhiaatriline haigus võtab lapselt vanema – too on küll füüsiliselt olemas, kuid laps talle toetuda ei saa. Pigem peab sellises kodus elav laps kähku suureks saama, et hoolitseda (sõltuvus)haige vanema ja õdede-vendade eest. Sellistes kodudes lapsepõlve õieti ei kogeta, sest last koos tema tunnete ja vajadustega ei nähta. Tähtis on, et vanemal on raske, vanem on probleemiga ja lapsed peavad ümber probleemi kuidagi sobituma. Laps, kes on pidanud kiiresti suureks sirguma, ei oska näha enda vajadusi. Ta oskab vaid olla meele järgi, oskab hästi peita (ka enda eest) kurbust, viha ja meeleheidet. Kui ta otsib partnerit, on väga tõenäoline, et talle meeldivad ja sobivad inimesed, kes vajavad toetust ja hoolt. See, kes on lapsena pidanud olema hoolitsevas rollis, ei oskagi ette kujutada teistsugust rolli. Halvemal juhul satub partneriks keegi, kellel on juba suured probleemid – oskamatusest oma muredega tegeleda uputab partner neid alkoholi või muu sõltuvuse sisse. Kergemal juhul leiab hoolitsev noor endale partneri, kes on tänulik, et talle tehakse süüa, ostetakse riided ja tal aidatakse teha otsuseid. Ka selline esmapilgul vastastikku sobiv suhe võib hakata kiiva kiskuma. Ühel hetkel tunneb abistatav partner, et ta on taandatud pelgalt üheks lapseks, tal pole sõnaõigust. Tema kaasa omalt poolt tunneb, et tema õlgadel olev vastutus on liiga raske, sest ta on küll paarisuhtes, kuid täiesti üksi jäänud kogu täiskasvanuliku vastutusega. Kui hoolitseja satub paari teise hoolitsejaga, võib juhtuda, et kumbki ei lase end lõdvaks, et tunnistada, et ta tegelikult vajab hoolt, ja hoopis võitleb oma õiguste eest.
Lugeja vast taipab, et kombinatsioone, kuidas paarid kokku sobivad – halvemini või paremini –, on lõputult. Kui keegi nüüd mõtleb, et tema abielu on just valedel põhjustel alguse saanud, või tunneb ära mõned vildakad mustrid oma suhtes, siis julgustan siinkohal, et lootust on ikkagi. Lootust paranemisele on seni, kuni on tahet muutuse nimel pingutada, andeks paluda, andeks anda, otsida ühist tulevikku. Võtmeks suhte õnnestumisel on see, et mõlemad osapooled on ennekõike ausad enda suhtes ja ei keskendu esimese asjana teise inimese vajadustele ja puudujääkidele. Endasse vaatamine võib olla äärmiselt keeruline, kui tullakse lapsepõlvekodust, kus lapse tundeid ja mõtteid ei kuulatud. Kui puudub harjumus endasse vaadata, aru saada, mis minuga toimub, oleks nii palju mugavam hinnata partnerit – mida tema teeb õigesti või valesti. Vahel võetakse appi ka usuline argument, et teisi peabki aitama ja armastama. Kuid siinkohal tuleb meeles pidada Jeesuse õpetussõnu: „Aga miks sa näed pindu oma venna silmas, palki iseenese silmas aga ei märka? Või kuidas sa võid oma vennale öelda: „Lase ma tõmban pinnu sinu silmast välja!” ja ennäe, sul endal on silmas palk?“ (Mt 7:3–4).
Kristlastena abielus olles oleme igaüks Jumala sõna peegli ees. Me teame, et ükskõik, mida me mõtleme või teeme – Jumal näeb seda. Ka siis, kui midagi meie enda eest jääb esialgu varjule, saame paluda, et Jumal meile ilmutaks – mis on need teemad, meie pinnud silmas, millega peaks ennekõike tegelema. Meil ei ole mõtet minna Jumalale kurtma kehva abikaasa pärast, kui me pole valmis endasse vaatama, laskma Jumalal meid ennast muuta.
Kristlastena teame, et lahutus ei ole hea valik. „Jeesus vastas neile: „Teie kõva südame pärast lubas Mooses teid oma naist minema ajada, algul aga ei olnud see nõnda““ (Mt 19:8). Meie suhtumine abiellu peaks olema niisugune, et parandame seda, mis on, mitte ei looda leida uut ja paremat. Siiski on üks oht, kui kristlased mõtlevad, et abielu on nagunii igavene ja kindlasti nende peres lahutus ei tule kõne alla. Oht on selles, et me võime valvsuse kaotada ja lõpetada pingutamise. Kui kaasa peab nagunii kõik välja kannatama, võib üks osapool mõelda, et tööd võib ikka palju teha – eriti kui see on tehtud Jumala riigile. Kui abielu nagunii peab kestma, võib jonnida ja oma joont ajada. Võib unustada enda eest hoolitsemise. Võib unustada, et kaaslane vajab tähelepanu ja hoolt.
Tegelikult nii, nagu kogu meie elu on habras ja võib muutuda või kaduda murdosa sekundiga mõnes õnnetuses, vajavad ka meie abielud hoolt ja kaitset. Tähelepanuta ja hooleta jäänud partneril on liiga kerge hakata kurtma oma muresid töökaaslastele. Ja kuigi sellest ei kujunekski kunagi seksuaalses mõttes truuduse murdmist, on süda juba ammu abielusuhtest väljapoole suunatud.
Kristliku õpetuse järgi on abielu püha liit – mõnes kirikus peetakse seda lausa sakramendiks. See paneb meile, kes abielus oleme, suure vastutuse – kanda head hoolt Jumala antud müsteeriumi eest, lastes suhtel toituda ja kasvada ning terveneda Jumala armastuses.
