Oma rahu ma annan teile

Aprill 2020 24 karitakibuspuu
Karita Kibuspuu, Sõbralt Sõbrale nõustamiskeskuse psühholoog ja pereterapeut

Me oleme ootamatult sattunud elama aega, kus meie mugav, turvaline ja harjumuspärane argipäev on pahupidi pööratud ning peaaegu miski pole enam endine. Üksinda elavad inimesed on äkitselt isoleeritud oma väikestesse elamistesse ja pered võistlevad kodus vabade ruutmeetrite, külmkapis leiduva toidu ning arvutiekraanide pärast. Kes ei tunne puudust seltskonnast, tunneb suure tõenäosusega puudust iseolemise võimalustest ja seitsmeliikmeline perekond avastab jalutama minnes end kohalikku naabruskonda turvava politseibussi kõrgendatud tähelepanu alt – nii arvukas rahvakogunemine lihtsalt vajab lähemalt kontrollimist.

Nii tore, et väljas on novembripimeduse asemel aprillipäike, linnulaul ja lootusest pakatavad pungad!

Igasugune ootamatu muutus tõstab stressitaset ja tekitab ärevust. Isegi siis, kui see muutus on oma olemuselt positiivne. Praegune eriolukord on aga kaugel positiivsusest: lisaks pea peale pööratud argirutiinile kummitab koduakende taga nähtamatu koroonaviirus, mis paneb muretsema, kui mitte enda, siis vähemalt eakate sugulaste tervise pärast, ja lõpuks kusagil silmapiiril terendav majanduskriis, mis lisab üldisesse ärevusse veel portsu ebakindlust. Seda kõike oleks tunduvalt lihtsam taluda, kui keegi ütleks, kui kaua see veel kestab… Kuid meedia pakub arvamusi, mis kõiguvad äärmusest äärmusesse ning on kokku võetavad tõdemusega: hetkel seisame silmitsi teadmatuse ja määramatusega.

Peaaegu miski pole enam endine. Peaaegu. Piiblis on kirjas: „Jeesus Kristus on seesama eile ja täna ja igavesti!“ (Hb 13:8). Seesama Jeesus ütleb: „Mina olen hea karjane… Mina olen tulnud, et neil oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti” (Jh 10). Ja veidi edasi: „Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ega mingu araks!“ (Jh 14:27). Kätte on jõudnud aeg, mil iga kristlane seisab silmitsi isikliku usuprooviga: kas ma päriselt ka usun, et Jeesus on see, kelleks Piibel teda tunnistab?
Küll on imeline teada, et ei isolatsiooni- ega karantiinipiirangud ulatu kammitsema meie suhet Jumalaga! Veelgi enam, üleöö tühjaks kustunud kalendrid ja distantsile taandunud sotsiaalne suhtlemine kingivad meile erilise võimaluse lõpuks ometi võtta rohkem üks ühele isiklikku aega oma Issandaga. Nicky Gumbel on öelnud: „Kui tahad, et Jumala vägi sinus tegutseks, tuleb veeta aega Jumalaga, kuulates tema häält.“ Selle, kes me oleme, defineerib paljuski, kelle seltsis me aega veedame. Mida rohkem laseme end kanda päevakajaliste uudiste voolust, seda rohkem võime kogeda ebakindlust ja ärevust – just see on, mida „maailm meile praegu annab“. Loomulikult on oluline ennast maailmas toimuvaga jooksvalt kursis hoida, kuid veelgi olulisem on, kelle seltsis me igapäevaselt rohkem aega veedame: kas (sotsiaal)meedia või Jumala sõnaga? Igal päeval on meie ees valik: kas süveneda rohkem ärevuse või rahu allikasse?
Samasugust tasakaalu on vaja leida ka peresuhetes. Isolatsioonielu on palju kiidetud kui erilist võimalust veeta kvaliteetaega koos oma kõige lähedasematega. See on täiesti õige – praegu saame eriliselt pöörata tähelepanu nendele, kellega koos me tavaelu kiiruses häbiväärselt vähe ärkvelolekuaega veedame. Kuid pereinimestel on oluline teadvustada, et iga inimene vajab ka hetki iseendaga olemiseks. Iga inimene – muuhulgas juba üsna pisike – vajab lisaks lähedastega koosolemisele privaatset aega iseendaga. Kui kodus on palju rahvast või vähe ruumi, tuleb iseolemist teadlikult planeerida ja vahel on vaja seda ka teiste pereliikmetega läbi arutada. Suured lapsed mõistavad juba ise ema/isa vajadust veidi aega omaette olla, väiksemate puhul tuleb appi paluda teine lapsevanem või kasutada ära lõunauinaku, lastesaate vms tegevuse aega. Puhkust üksteisest vajavad ka lapsed, iseäranis need õed, kes ühist tuba jagavad ja koduse elurütmi tõttu pidevalt teineteise seltskonnas viibivad. Siin on vanemate vastutus appi tulla ja pakkuda õdedele võimalust tegutseda pere erinevates kooslustes.
Üksinda elades on väljakutse vastupidine: kogeda seltsi ja lähedust. Õnneks elame ajal, kus tehnika tuleb appi ja sõbrad, sugulased või kogudusekaaslased on vaid ühe telefoni- või videokõne kaugusel. Ja kuigi kaugsuhtlus ei ole seesama, mis kallitega samas ruumis olemine, on see kindlasti parem kui lausisolatsioon. Praegu on hea aeg meelde tuletada kõik need toredad inimesed, kelle käekäik meile tegelikult vägagi korda läheb, kuid kellega elu kiirteel võidu kihutades pole ammu olnud mahti ühendust võtta.
Ja viimaks tasub tähele panna, mis on minu mõtete keskpunktis? On mu fookus suunatud sellele, mis kõik valesti on? Või hoopis sellele, mille eest ma saan tänulik olla? Kui ma olen täna terve ja mu kõht on täis, siis on ju põhjus tänuks, mitte muretsemiseks homse pärast. Nii tore, et väljas on novembripimeduse asemel aprillipäike, linnulaul ja lootusest pakatavad pungad!
„Ärge siis hakake muretsema homse pärast, sest küll homne päev muretseb ise enese eest! Igale päevale piisab oma vaevast“ (Mt 6:34).