September 2020 
Karita Kibuspuu, Sõbralt Sõbrale nõustamiskeskuse psühholoog ja pereterapeut
Piibel ütleb, et me oleme loodud Jumala näo järgi (1Ms 1:27). Osa sellest jumalanäolisusest on meie võime kogeda erinevaid emotsioone. Sageli sildistatakse emotsioonid positiivseteks või negatiivseteks, justkui oleks osa tunnetest halb või taunitav. Kristlaste seas võivad niisugusteks tunneteks olla näiteks viha, hirm, kurbus või kadedus. Kuid Piiblit lugedes näeme, et Jumalalegi pole ärritus, südamevalu, kurbus või kiivus võõrad tunded.
Tegelikult ei ole olemas halbu või häid tundeid. Kuigi osa emotsioone loob meile suurepärase enesetunde ning teised jällegi on väga ebamugavad kogeda, on kõik tunded olulised ja kuuluvad inimese tundeskaalasse. Emotsioonid on kui sõnumitoojad, mis saadavad meile teate, kui meil läheb suurepäraselt, kuid annavad ka märku, kui meil on tekkinud probleem iseenda sees või suhetes meie ümber.
Armukadedus on üks nendest sageli põlatud tunnetest, mille olemasolu võib olla iseendalegi raske tunnistada ja mis on tihtipeale sildistatud negatiivse sildiga. Küllap on siin peamiseks põhjuseks armukadedust kogeva inimese sageli ebameeldiv või hirmutav käitumine. Armukadeduse sõnumit lahti mõtestades saab aga seda sõnastada kui igatsust – olla kellegi jaoks kõige tähtsam – ja hirmu – kaotada lähedus kellegi väga olulisega. Kui nüüd mõelda armukadeduse peale igatsuse ja hirmu kontekstis, on üsna loogiline ja mõistetav, miks niisuguseid tundeid kogevad inimesed kipuvad käituma ahistavalt või hirmutavalt. Hirm kellestki/millestki väga olulisest ilma jääda loob ebaturvalisust ning paneb käituma meeleheitlikult ja instinktiivselt – sügavama läbimõtlemiseta.
Ometigi on igatsus läheduse järele iga inimese üks sügavamaid ja loomulikumaid vajadusi. Küllap väljendub selleski meie jumalanäolisus. Üks Piibli läbivamatest ja ilusamatest sõnumitest on Jumala igatsus olla inimlapsega lähedases isiklikus suhtes. Piibli erinevatest raamatutest võime lugeda, kuidas niisuguse läheduse puudumisel kogeb Jumalgi kadedust või kiivust (ingliskeelses tõlkes ka armukadedust, näiteks Jk 4:5).
Armukadedust saab sõnastada kui igatsust – olla kellegi jaoks kõige tähtsam – ja hirmu – kaotada lähedus kellegi väga olulisega.
Nii võib öelda, et armukadedus ei ole Jumalalegi võõras tunne. Jumal soovib olla meie elus kõige esimesel kohal. Talle ei piisa pühapäeva-jumalaks olemisest või „palvetan, kui meelde tuleb“ südamehoiakust. Seda, kui tähtis Jumal on meie jaoks, võime kontrollida paari lihtsa küsimusega.
• Mis või kes on hommikul Sinu esimene mõte? On need tegemata tööasjad? Lapsed? Sassis suhteteemad? Või on Jumal, kellele tood tänu möödunud öö eest ja kelle kätte palud algava päeva?
• Kui võtad vaiksel hetkel kätte oma telefoni, mis on see märksõna, mida esimesena otsid? Ilmateade või uudised? Kalender või sotsiaalmeedia? Või hoopis netipiibel – Jumala sõna?
Inimene on loodud läheduseks. Eelkõige Jumala, kuid ka teiste inimestega (1Ms 2:18). Abielus olles on täiesti kohane igatseda – olla kõige tähtsam mees või naine oma abikaasa elus. Seepärast on loomulik, kui läheduse vähenemine või suisa kadumine meile olulistest suhetest – olgu see siis paarisuhe või sõprussuhe – paneb meid tundma ebaturvaliselt ja käituma meeleheitlikult. Kahjuks on meeleheitlikult käitumisel, mis sageli väljendub liigses kontrollis, dramaatilisuses või ähvardustes, lähedusele hoopis vastupidine mõju.
Esimeseks sammuks, armukadedust kogedes, on selle teadvustamine ja tunnistamine. Armukadedus on vägagi loomulik tunne, kui meile näib, et meie lähedus kõige kallimaga on ohus või kadumas. 
Järgmiseks sammuks oleks endalt küsida, mis on see sõnum, mida armukadedus edastab? Võib-olla paneb abikaasa suurenenud töökoormus, pinged kogudusetöös või hoopis väljakutsed lastega tegelemisel mind ennast tundma üksildase ja hüljatuna. Või on argielu kohustused (väikesed lapsed, palju tööd) pannud paarisuhte justkui pausile ja meile näib, et abikaasa on saanud mõne kolleegi või tiimiliikmega (ei pea olema tingimata vastassoost!) palju lähedasemaks kui minuga. Võib-olla on meie lähedasi sõpru tabanud abielukriis ja me kogeme hirmu, et nii võib juhtuda ka meie paarisuhtega.
Igal juhul on väga oluline esmalt endasse vaadata ning püüda iseendas oma vajadused, igatsused, hirmud ja ootused sõnastada. Ainult nii suudame ennast oma abikaasale või sõbrale selgemalt väljendada.
Järgmiseks sammuks on leida sobiv ajahetk (see peaks olema planeeritud, piisava ajavaruga) ja paluda kaaslaselt tähelepanu mure ärakuulamiseks. Edasi saab juba ühiselt otsustada, kas võimalike lahendusteni jõutakse kahekesi või on vajalik appi kutsuda ka nõustaja/paariterapeut.
