Oktooober 2021
Kristlasest psühholoog Karmen Maikalut intervjueeris Miikael Johan Tamm
Vestlesin tunnustatud kristlasest psühholoogi ja pereterapeudi Karmen Maikaluga vaimse tervise teemadel. Karmen on töötanud psühholoogina alates 2000. aastast ning võtab kliente vastu Põltsamaal ja Tallinnas. Lisaks juhib ta Eesti Koolipsühholoogide Ühingu tööd. Karmen ja tema abikaasa Meelis Maikalu (EKNK Põltsamaa Jordani koguduse pastor) tähistasid hiljuti hõbepulmi ning neil on kolm last.
Mis Sind Sinu töö juures kõige rohkem köidab?
Inimesed. Inimesed on ilusad, huvitavad ja õrnad. Olen tänulik, et saan inimestega koos nende teekonnal olla ja neid toetada. Ma sain Jumalalt väga selge sõnumi ja kutse sellele tööle. Jumala sõna mulle oli, et ta on valinud mind tegema armastusetööd. Mulle tundub, et see ongi armastusetöö, mida ma teen, ja ma teen seda südamega.
Mõnikord võtame endale liiga suure vastutuse, nagu peaksime justkui kohe nõu andma ja lahendusi pakkuma.
Kas terapeutidel on alates pandeemiast tööd rohkem?
Mulle tundub, et on tõesti rohkem. Mis ei tähenda seda, et probleeme oleks rohkem. Pigem tundub, et vaimse tervise teemadest räägitakse praegu rohkem ja selle tõttu inimesed teadvustavad neid küsimusi enda jaoks ja oskavad ka rohkem abi otsida. Veebinõustamise variant videosilla abil, mille suhtes paljud terapeudid olid algul väga skeptilised – kaasa arvatud mina ise –, on tegelikult avardanud võimalusi pakkuda abi inimestele, kellel see elukoha tõttu või muudel põhjustel oli varasemalt raskendatud.
Kuidas on Eesti kogudustes lood vaimse tervisega?
Ma töötan nii kristlastega kui ka mittekristlastega ja mulle tundub, et need teemad on tegelikult üsna sarnased. Ikka ollakse mures oma peresuhete pärast, ikka on inimestel ärevust, depressiooni, sõltuvusi. Sarnased probleemid vaatavad tegelikult igalt poolt vastu.
Kas koguduses julgevad inimesed oma probleemidest rääkida?
Siin tundub mulle, et väga palju sõltub konkreetse koguduse õhkkonnast – kas on avatud õhkkond, kus on aktsepteeritud, et ka kristlasel võib vahel raske olla. Sellises keskkonnas julgevad inimesed rääkida ja ennast avada. Kahjuks puutun ma ikka aeg-ajalt kokku ka kristlastega, kes ütlevad, et koguduses ei saa nad nendest asjadest rääkida, sest seal ei mõisteta, kogetakse pigem hukkamõistu ja öeldakse, et sa oled halb kristlane ja seetõttu sul on need probleemid. Ehk tihti on ka sellist „maskide ettepanekut“, kus tehakse kogudusse minnes rõõmus nägu ette ega näidata oma raskusi ja muresid välja.
Mis võib olla sellise kogudusliku suhtumise põhjusteks?
See vist sõltub palju koguduse õpetuslikust taustast – kui lähtutakse sellest, et kui sa oled hea kristlane, siis ei ole sul mingisuguseid probleeme. Väga palju mõjutab ka see, kes on koguduse eesotsas, millise mõtlemisega on koguduse juhid ja millise õhkkonna nad koguduses loovad.
Abi tuleks otsida siis, kui inimesel on näiteks elutüdimus- või enesetapumõtted.
Kuidas saaksime ise koguduses abivajajat märgata ja aidata?
Esmalt just sellesama õhkkonna loomisega, et koguduses ongi abivajajad aktsepteeritud, et me räägime asjadest nii, nagu need päriselt on. Teiseks, et me peaksime omavahel sügavamaid vestlusi. Mõnikord on koguduses toimuvad jutuajamised pinnapealsed: kuidas sul läheb, tänan küsimast, hästi jne. Sügavad kõnelused võtavadki aega, kui küsida, kuidas sul päriselt läheb, mis sa mõtled, mida sa tunned. Ja kui märkad oma kogudusekaaslast tõsisemana või häirituna, tasub julgelt minna ikkagi otse küsima, et „kuule, ma olen märganud, et sa oled viimasel ajal nii tõsine, kas sul on kõik hästi, tahad sa sellest rääkida“.
Kui teine inimene on ennast mulle avanud, aga ma ise ei oska lahendusi pakkuda. Kust leida usaldusväärset informatsiooni?
Esmalt peaks inimest kuulama. Mõnikord võtame endale liiga suure vastutuse, nagu peaksime justkui kohe nõu andma ja lahendusi pakkuma. Tegelikult inimesed ei taha esmalt nõu, vaid soovivad kõigepealt ärakuulamist ja mõistmist. Nii et tihtipeale ei olegi rohkem vaja, kui inimest kuulata, mitte vahele segada, mitte anda hinnanguid (nt öelda, et see on õige või vale), sest inimesed teavad tavaliselt seda ise ka. Tihtipeale kaldume n-ö vestlusnartsissismi – keegi teine räägib midagi ja ma ei kuulagi teda lõpuni, vaid hakkan rääkima oma lugu, oma kogemusi. Kuula, ära sega vahele, ära anna hinnanguid, ära paku lahendusi. Esmalt lihtsalt kuula!
Eesti Kirikute Nõukoguga oleme loonud hingehoiuportaali veebiaadressil www.sinuabi.ee. Sinna on kogutud kokku paljude kristlastest spetsialistide kontaktandmed, kelle käest saab nõu küsida. Samuti on seal loodud foorumilaadne koht, kus saab küsida anonüümselt nõu ja spetsialistid vastavad. Veebilehekülg, mida ma väga soovitan, on www.peaasi.ee. Ma arvan, et see on Eestis praegusel hetkel kõige mitmekesisem ja rikkalikum vaimse tervise infoportaal. Seal on väga palju head ja kasulikku infot nii sellele, kellel endal on raske, kui ka nendele, kes mõtlevad, kuidas nad oma lähedast aidata saavad.
Millised märgid viitavad sellele, et inimene peaks otsima vaimse tervise küsimustes spetsialisti abi?
Abi tuleks otsida siis, kui inimesel on näiteks elutüdimus- või enesetapumõtted. Juhul kui keegi midagi sellist väljendab, on kindlasti vaja otsida lisaabi.
Teine teema on vägivald. Kui me näeme, et kuskil peres on vägivald, või kui teame, et kellegi kallal tarvitatakse vägivalda, oleks jällegi kindlasti vaja lisaabi otsida. Nõu saab küsida näiteks ohvriabi kriisitelefonilt 116 006, mis on anonüümne ja kättesaadav ööpäev läbi.
Seaduse järgi on igal kodanikul kohustus abi otsida lapsele näiteks siis, kui ta on hooletusse jäetud, lapse kallal tarvitatakse vägivalda, laps on ohtlik endale või teistele. Sel juhul peaks helistama lasteabi telefonile 116 111. See ei ole mitte pealekaebamine, vaid sellele lapsele abi otsimine. Kindlasti ei tohi olla sellist olukorda, nagu on ka meedias kajastatud, kus näiteks koguduses paljud inimesed teavad, et last seksuaalselt väärkoheldakse, aga kuna see on nii lugupeetud perekond, siis me sellest kuskil ei räägi. See on tegelikult kuriteos kaasosaliseks olemine, kui sa sellisest asjast tead, aga ei otsi sellele lapsele abi. Ma olen rääkinud täiskasvanutega, kes ütlevad, et lapsepõlves kõik teadsid, et teda näiteks peksti, kõik teadsid, mis neil kodus toimus, või kõik teadsid, et tal ei olnud piisavalt süüa, aga keegi ei teinud mitte midagi. Sellist olukorda ei tohi lasta tekkida. Kui rääkida nüüd depressioonist ja ärevusest, siis abi tuleb otsida, kui inimene tunneb, et see segab tema igapäevast elu või tal on raske toime tulla.
Kui sa oled neid viit punkti täitnud, kuid tunned ennast jätkuvalt kehvasti, siis ei tasu häbeneda abi otsimast.
Kas mina kristlasena peaksin kindlasti kristlasest terapeudi poole pöörduma?
Võib, aga ei pea ja ega neid kristlasest terapeute ka veel väga palju ei ole. Ka mittekristlastest spetsialistid teevad väga head tööd ja oskavad arvestada kristlaste eripäradega.
Igal juhul tasub vaadata spetsialisti tausta, et ta oleks tõesti seda eriala õppinud – õppinud psühholoog, õppinud terapeut. Väga palju on selliseid inimesi, kes nimetavad ennast spetsialistiks, tegelikult on nad võib-olla läbi käinud lühikese või väga kahtlase väärtusega kursuse.
Mida me enda heaks teha saame, et hoida oma vaimset tervist parimas vormis?
Kõigepealt on vaja osata märgata. Tihtipeale ei oska inimesed meeleoluhäireid märgata ega arva, et see on üldse midagi, mis vajaks sekkumist. Depressioonil kui haigusel on kolm peamist tunnust – meeleolu langus, pidev väsimus, motivatsiooni ja rõõmu puudus. Inimesed kannatavad, sest nad ei tea, et selline seisund ei ole normaalne. Arvatakse, et see ongi minu iseloom vms. Ehk siis esmalt tuleb osata märgata ja teadvustada.
Samuti tuleb hoolitseda iseenda kui terviku eest. Me ei ole ainult vaim, me oleme ka ihu ja hing ning me ei pea hoolitsema mitte ainult oma vaimu, vaid ka ihu ja hinge eest. Seda võib teha viit lihtsat punkti järgides.
Esimene on see, et füüsilist koormust oleks piisavalt. Öeldakse, et füüsiline aktiivsus on esimene, kõige lihtsam antidepressant. Kui ma liigun piisavalt ja mu keha on heas korras, mõjutab see omakorda ka mu hingelist seisundit.
Teiseks, puhka piisavalt. Uni ja puhkus peaksid olema heas korras. Tihti näen oma töös, et inimesed ei maga piisavalt, nad teevad liiga palju tööd, nendel ei ole piisavalt puhkehetki. See kõik kurnab ühel hetkel ära. Ja siis me kristlastena palvetame: „Jumal, aita, ma tunnen ennast nii kehvasti!“ Ent tegelikult elame samasugust elu edasi. Jumal võib ka öelda meile väga lihtsaid ja olulisi asju – võta aeg maha, hoolitse oma ihu eest, söö normaalselt. See oleks ka rumal, kui näiteks ütleme Jumalale, et ta hoiaks meid tervena, ja siis läheme miinus kahekümne kraadiga lühikese varrukaga õue. Oma vaimse tervisega me tihtipeale niimoodi kahjuks teeme.
Kolmandaks tasub oma söögilaud üle vaadata. See, mida, millal ja kuidas ma söön, mõjutab minu füüsilist ja vaimset tervist. Kas mu kehas on piisavalt kõiki vajalikke aineid ja vitamiine. Need kolm olid otseselt füüsilise kehaga seotud soovitused, nüüd järgnevad kaks hingelise poolega seotud tegevust.
Neljas punkt – hoiame suhted korras. Tegele sellega, et su suhted lähedaste inimestega oleksid head ja usalduslikud. Suhete kvaliteet, eriti peresuhete kvaliteet, mõjutab meie vaimset tervist väga tugevalt.
Viiendaks, vali teadlikult tegevusi, mis tekitavad sulle meeldivaid emotsioone või maandavad sinu stressitaset. Stressi maandavate tegevuste nimekiri peaks meil kõigil kuskil olemas olema. Regulaarselt tuleks teha neid tegevusi, mis meile hästi mõjuvad. Me oleme tihtipeale täiskasvanutena nii kohusetundlikud ja tõsised, aga me peaksime hoolitsema selle eest, et me saame ka meeldivaid emotsioone. On need siis kas hobidega tegelemine või muud sarnast.
Mõnikord ootame, et olukord läheks paremaks, kuid iseenesest ei lähe paremaks. Iseenesest kasvab ainult umbrohi. Kui me tahame ennast paremini tunda, peame ise sellesse panustama. Kui sa oled neid viit punkti täitnud, kuid tunned ennast jätkuvalt kehvasti, siis ei tasu häbeneda abi otsimast.