September 2022 
Kristel Harjaks, SPA kogudus, kokkuvõte oma KUSi lõputööst
Soov mõista inimest on minu jaoks pidev avastamis- ja õppimisteekond. Läbi terve Piibli loeme, kui oluline teema on seal Jumala õnnistus, eriliselt laste ja pärijate küsimus ning riivamisi võime tähele panna, kui valusad on kaotuse kogemused selles vallas. Nendest mõtetest ajendatuna hakkasin uurima lapsevanema jumalasuhet pärast lapse kaotust. Ka olen tahtnud teada, kuidas õpetatakse spetsialiste, kes puutuvad kokku inimeste erinevate kaotusekogemustega.
Oma KUSi lõputööga olen kajastanud inimelu tundlikku valdkonda, püüdes leina teemat avatult käsitleda ja enam teadvustada. Töö keskseks uurimisküsimuseks oli, kuidas lapse surm on mõjutanud lapsevanema jumalasuhet. Laiemaks eesmärgiks oli mõista, kas kaotuse korral nende jumalasuhe muutub ja kui muutub, siis milliseks see on muutunud. Samuti aru saada, miks jumalasuhe on muutunud ja kui see ei muutunud, siis kirjeldada, milline on muutumatu jumalasuhe, ja tuua välja põhjuseid, miks see ei ole muutunud.
Valearusaam on seegi, nagu usklikul inimesel polekski vaja leinata.
Jumalasuhe lapsevanema suhtevõrgustikus
Töö teoreetilises osas olen käsitlenud valdkonna keskseid mõisteid. Esmalt olen vaatluse alla võtnud inimese jumalasuhte, mis tähendab suhtes olemist kogu elu algupäraga, kelleks on Jumal. Lähtun arusaamast, et jumalasuhe põhineb kogemuslikul usaldusvahekorral, mille aluseks on Jumala aktsepteerimine. Kirjanduse põhjal selgus, et lapse kaotuse ja jumalasuhte ühisosaks on subjektiivne kogemus, mis inimest mõjutab ja kujundab. Siin leidsin, et inimese praktiline usuelu leiab väljenduse lähtuvalt tema jumalapildist. Inimese jumalapilt koos jumalasuhtega juhindub inimese minapildist.
Teises alapeatükis käsitlesin leina, mis pole sotsiaalselt, emotsionaalselt ja ajaliselt piiritletav. Leinaja võib kogeda, et temale piisab leinast, kuid leinal ei piisa leinajast. Leinaga kaasneb kaotus ja kaotusega kaasneb kaotatu elulugu, mida inimene kannab endaga kaasas. Teisisõnu, kui inimene lahutatakse kiindumussuhtest, muutub seos kaotatud lähedasega püsivaks mälestussuhteks. Soili Poijula rõhutab, et arusaam, nagu usklikul inimesel polekski vaja leinata, on ekslik. Erinevad autorid rõhutavad, et religioossed veendumused mõjutavad seda, kuidas inimene mõtestab endale lapse kaotust ja mil moel ta ehitab üles lapse kaotuse järgset elu iseenda jaoks. Vanemad, kes on leppinud oma lapse kaotusega, on rahulolevamad, võrreldes nendega, kes pole suutnud pärast lapse surma oma elule (uut) mõtet leida.
Selgus, et inimese jumalasuhe ja lapse kaotus on omavahel tihedalt seotud. Ühe suhte lõppemine mõjutab senise suhtevõrgustiku kõiki teisi osi. See tähendab omakorda, et ühe suhte katkemisel on kaasmõju suhte teistele dimensioonidele, sealhulgas jumalasuhtele. Kui tegemist on lapse surmaga, siis mõjutab kaotus jumalasuhet, aga kui kaob jumalasuhe, mõjutab jumalasuhte kaotus arusaama lapse surmast. See arusaam oli antud töö empiirilise uurimise lähtekohaks.
Leinavate lapsevanemate sisemaailm koosneb suhetest ja tähendustest, mis moodustavad võrgustiku (joonis 1). Kui suhtevõrgustiku ühes punktis toimub muudatus, mõjutab see kõiki teisi punkte suhte- ja tähendusvõrgustikus. Oma diplomitöös keskendusin eelkõige suhtevõrgustiku transtsendentsele sidemele.
Lapsevanemate muutumatu ja muutunud jumalasuhe 
Minu uurimuse empiiriline osa hõlmas intervjuusid ja kirjalikke vastuseid seitsmeteistkümnelt lapse kaotanud lapsevanemalt. Saadud vastuseid analüüsides leidsin, et pärast lapse surma jaguneb lapsevanemate jumalasuhe kaheks põhikategooriaks: muutumatuks ja muutunud jumalasuhteks. Enamikul minu analüüsi lülitatud puhkudel on lapsevanema jumalasuhe või maailmavaade muutunud pärast lapse surma ühel viiest eri viisist: kas süvenenud, kogenud ajutist kõikumist, käivitunud, muutunud vastuoluliseks või katkenud (joonis 2). Visuaalselt võib eelpool toodud teooriat ja jumalasuhtes olemise viiside jaotumist siduda ühte ja illustreerida järgnevalt:
Muutumatuks jäänud jumalasuhtes on kogetud kõige vähem raputust ja see on püsinud enam-vähem muutumatuna. Sellest kategooriast on väljaloetav, et jumalasuhe on riivamisi usaldussuhe lapsevanema jaoks. Murenemist toimub pigem selles, kuidas lapsevanem näeb ja hindab Jumalat pärast lapse kaotust.
Muutunud jumalasuhte peamised põhjendused on olnud: suhte isiklikkus, Jumala vabastav vägi, Jumalast eemaldumine, Jumala juhtimine ja eelhoolitsus ning häiriv tegur. Enamikul kordadel on põhikategooriate ühine nimetaja olnud see, et jumalasuhe on isiklik ja hõlmab endas koostööd Jumalaga.
Tulemuste põhjal saab järeldada, et pärast lapse kaotust on oluline märgata nii isikliku jumalasuhte olemust kui jumalasuhte sotsiaalset tasandit ja koguduse rolli selles.
Selgus, et jumalasuhte isikliku tasandil:
• toob kaotus lapsevanema jumalasuhtesse uue vaatevinkli, milleks on leinakogemus;
• on lapsevanema jumalasuhe olnud kaotusest hõivatud ja haaratud;
• hoiab osa lapsevanemaid kontakti oma lapsega üksnes läbi Jumala;
• mõjutab mälestussuhe lapsevanemat kuni tema elu lõpuni (osadel oli juhtumist möödas üle 40 aasta).
Selgus, et jumalasuhte sotsiaalsel tasandil: 
• on iga inimene, kes on lapsevanema suhtlusvõrgustiku osa, lapsevanemale Jumala palgeks;
• on kogudusel kujundav mõju lapsevanema jumalasuhtele;
• polnud ühegi lapsevanema jumalasuhe katkenud (koormava) koguduse pärast, sest nende isiklik jumalasuhe on koguduse sidemest palju tugevam;
• ei osanud kogudusetöötaja alati toetada lapsevanema jumalasuhet pärast lapse surma ja oli sidunud kaotuse tema usuga jumalasuhet mittetoetaval moel (leina mitteaustamine);
• mõjutab koguduse (abistav ja mitteabistav) tegevus lapsevanema jumalasuhet ja teisi tema suhtevõrgustiku osasid.
Lapsevanema jumalasuhe kaotusekogemuse süles tähendab, et lapsevanema jumalasuhe on olnud kaotusest hõivatud ja haaratud. Üks vastaja kirjeldas, et jumalasuhe on tal aidanud „vastu võtta igasuguseid tagajärgi“, mis kaasnesid lapse kaotusega.
Murenemist toimub selles, kuidas lapsevanem näeb ja hindab Jumalat pärast lapse kaotust.
Mis edasi?
Kaotusekogemusealane korduv- ja täiendõpe peaks olema kogudusetöötaja iga-aastases töökalendris ühel või teisel moel esindatud. Sellest tulenevalt teen ettepaneku luua organisatsioonisisene virtuaalne õpikeskkond leinast, leinamisest, leinajaga suhtlemisest ja lapse kaotanute jumalasuhtest, mis on mõeldud eelkõige koguduse ametnikele ja võtmeisikutele. Sellise õpikeskkonna loomine eeldaks ka vastavate juhendite ja õppematerjalide loomist.
Edasised uurimisettepanekud
Arvan, et mida rohkem jumalasuhte teemasse kaevuda, seda mitmetahulisemaks see muutub. Kuna käesoleva töö koguduslikud järeldused on empiirilisest uurimistööst välja kasvanud ja põhieesmärgi välised tähelepanekud, siis väärivad need minu hinnangul edasist uurimist. Loodan, et antud töö ärgitab kogudusetöötajaid üle vaatama oma kaotusekogemusega tegelemisega seonduvad oskused ja praktikad ning loob teoreetilist sisendit vastavate juhiste või põhimõtete väljatöötamiseks. Näiteks vääriks edasist uurimist, missugused tegevused on lapsevanema arvates olnud abistavad pärast lapse kaotust. Kuivõrd antud töö on esmane põgus sissevaade teemasse, jääb teiseks uurimis- ja arutlusteemaks ka lapsevanema jumalasuhtes väljenduvad hoiakud ja jumalasuhte tarvilikkus pärast lapse kaotust laiemas mõttes. Seega ammendavama vastuse saamiseks vääriks teema täiendavat uurimist.
Täispikka versiooni „Lapsevanema jumalasuhe pärast lapse kaotust“ saab lugeda KUSi kodulehelt, valides „vilistlased“.
