10/2014
Vastab Karita Kibuspuu

Kiirus ja hõivatus on kaks meie ajastu masendavat märksõna. Näpuliigutuse kaugusel asuvad infotehnoloogilised vahendid toovad meieni kaugelt rohkem teavet, kui jaksame analüüsida. Samas oodatakse meilt kohest reageerimist. Pakilisus loob olulisuse illusiooni. Lisaks sellele on ka moes olla tegus ja toimekas, tegeleda korraga kümnete projektidega. Paraku on inimvõimetel endiselt piirid ja piiratud on ka meie kätte kasutada antud ajaressurss. Nõnda pole mõtet ennast petta lootusega kusagilt aega juurde leida. Aega ei leita, vaid tuleb võtta.

Number üks on selgeks mõelda põhiväärtused: mis on meie elus kõige olulisem ja millega me ei kauple. Need on otsekui vundament, mille peale oma elu ehitada. Jumalasuhe, abielu, perekond võiksid olla osa abielus kristlase elutaladest. Isegi kui elutempo ja argirutiin kipuvad südamele kalleid väärtusi enda alla peitma, on meie vastutus need sealt välja kaevata ning tolmust puhtaks pühkida.

09/2014
Vastab Karita Kibuspuu

Lapsevanema – eeldatavasti küpse täiskasvanud inimese – ülesandeks ja vastutuseks on õpetada last toime tulema oma emotsioonidega. Selleks, et hiljem edukalt suhteid luua, peavad lapsed esmalt õppima aru saama sellest, mis toimub nende endi emotsioonide maailmas.

Igapäevases kiirustamises ja argitoimetuste koorma all võib lapsevanemal kergesti tekkida kiusatus lapse tugevad tunded süvenemata pahaks tujuks või isekaks käitumiseks liigitada. Siiski tasub enne „jonni-" või „pubekadiagnoosi" kinnitamist võtta aeg maha ja analüüsida läbi lihtsad punktid: kas laps võib olla väsinud, näljane või tõbine? Kas lasteaias või koolis, trennis või muidu suhtlusringkonnas (perekonnas, naabriperes, vanavanematel) võib olla probleeme või teemasid, mis tunduvad lapsele üle jõu käivad või hirmutavad? Kas vanemad on viimasel ajal olnud töömuredega väga hõivatud? Lapsed on üldjuhul vahetumad ja avatumad kui täiskasvanud ja näitavad siiramalt välja oma sisemuses toimuvat, paraku ise seda tihtipeale hoomamata ja analüüsida oskamata.

08/2014

Vastab Karita Kibuspuu
Mida teha siis, kui abielu on muutunud elutuks? Kristlasena ei tohiks abielu lahutada, aga kui abielus puuduvad igasugused abielu tunnused, siis kuidas jätkata sellist abielu?

Abielusuhe on justnagu potitaim, mis vajab kasvamiseks ja õitsemiseks pidevat tähelepanu ja hoolt. Selleks, et elus püsida, vajab potilill vahel sortsukese vett, kuid selleks, et lill kasvaks ja õitseks, tuleb kastmisvette regulaarselt lisada ka väetist, vahetada aeg-ajalt mulda, lehti tolmust puhtaks pühkida ning jälgida, et valgust oleks piisavalt.

Abielu tervisega on nii nagu ihu ja hinge tervisegagi: mida vähem sellest hoolida ja selle eest hoolt kanda, seda kindlam võib olla, et ühel hetkel on asjad käest läinud.

Kuigi sageli võtavad argipäevased kohustused ja toimetused kogu meie aja ja jõu ning tundub, et abielusuhe on justkui see kõige viimane, millega eraldi tegeleda jaksaks, tasub oma kõige lähedasema suhte nimel pingutada. Seda eriti ajal, mil suhe toimib ja kõik näib korras olevat. Kui abielupaar jõuab seisu, kus tunnetatakse oma suhte elutuks muutumist, tähendab tagasitee suurt ja tihti vaevarikast ühist panustamist läheduse taastamise nimel.

05/2014
Vastab Karita Kibuspuu

Jeesus kutsub meid korduvalt ja väga jõuliselt üles kaasinimesi armastama. Ta ei piirdu sugugi kristlaste omavahelise armastusega, vaid laiendab selle üleskutse meie kõikidele ligimestele, sealhulgas ka inimestele, keda peame suisa vaenlasteks. See on väga tõsine elukestev väljakutse! Kindlasti on seda omast jõust ellu rakendada väga raske, kui mitte võimatu. Õnneks antakse meile Piiblis ka juhtnöörid, kust ja millega alustada.

Esmalt peame õppima armastama Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma jõuga ja kogu oma mõistusega (Mk 12:30). See tähendab kogu oma elu fookuse koondamist Kristusele, tema ligiolu, tahte ning juhtimise otsimist.

Teiseks peame õppima armastama iseennast (Mk 12:31). See tähendab iseenda tundmaõppimist ja aktsepteerimist Jumala näo järgi loodud ainulaadse inimesena. Kui meil on elav igapäevane suhe Jumalaga ja rahu iseendaga, on ka teiste inimeste jumalanäolisuse ning väärtuslikkuse märkamine lihtsam. Isegi siis, kui seda jumalanäolisust on rikkunud nende keeruline elukäik ja valed valikud.

04/2014
Jane ja Gunnar Üprus, Keila baptistikogudus

Abielufestivali „Kahekesi koos" eesmärk on suhtekvaliteedi olulisuse teadvustamine ja abielude tervenemine. Juba üks ühine päev annab paaridele võimaluse võtta aeg maha ja investeerida oma suhtesse. Tänase elutempo juures nõuab selline kõrvalepõige lausa eraldi pühendumist. Kuid kas meie abielud pole siis seda väärt?

Taolisi elulähedasi intervjuusid abielupaaridelt võiks koguduste jumalateenistustel tihedamini kasutada.

Tallinna metodistikirikus 29. märtsil toimunud esimest festivali juhatas Hannes Hermaküla. Avasõnad ütles Liidu president Meego Remmel. Sombusesse ja külma kevadpäeva tõi romantilist õhkkonda ansambel „Häälemaa".