06/2015
Vastas Meelis Kibuspuu

Tunnen, et regulaarselt oma hobiga tegeledes olen värskem, rõõmsam ja märkavam. Samas tajun, et teen seda sageli justkui abikaasa aja arvelt ja vahel ka kogu pere rahakoti arvelt.

Meil kõigil on huvisid või tegevusi, mida me nimetame oma hobideks. Need võivad olla väga erinevad, aga kõigi hobide ühisnimetaja on meeldiv ajaveetmine. Hobidega tegeledes tunneme tavaliselt, et see aitab taastada meie vaimset ja füüsilist jõuvaru. Hobidega tegeledes lülitame ennast nii mentaalselt kui füüsiliselt muust elust välja ja selline eraldumine kiirest argielust on vahel hädavajalik.

05/2015
Vastab Karita Kibuspuu

Hoolime teineteisest, kuid oleme abielupaarina kaotanud seksuaalse läheduse ja vahel tundub, et aja möödudes võib sellest kujuneda seksuaalne tõrjutus. Kas kristlasele sobib minna nõu küsima mittekristliku seksuoloogi juurde?

Sellele küsimusele on kirja teel väga raske vastata, sest seksuaalsust ja abikaasade lähedust mõjutavad mitmed faktorid (nt üldine stressitase, perekonna arengufaas, liigne koormus, väsimus, füüsiline ja psüühiline tervis). Ka mitmetel ravimitel võib olla hormonaalset tasakaalu mõjutav kõrvaltoime, mis omakorda mõjutab huvi seksi vastu.

04/2015
Vastab Karita Kibuspuu

Meile meeldib mõelda, et kristlikus kodus vägivalda ei esine. Paraku tõdevad mitmed kristlastest nõustajad, oma töökogemusele toetudes, vastupidist: paljud pealtnäha toredad ja edukad kristlased võitlevad oma pereelus erinevate koduvägivalla ilmingutega. Perevägivald ei ole sugugi ainult füüsiline vägivald, selle erinevateks liikideks on ka vaimne, seksuaalne, sotsiaalne ja majanduslik vägivald. Samuti ei tähenda füüsiline vägivald ainult peksmist või asjade loopimist ega vaimne vägivald teise peale karjumist – tegelikult on ka liigne kontrollimine, manipuleerimine, alandamine, hirmutamine, sarkasm või hoopis ignoreerimine ja pikaajaline vaikimine (ning veel palju muud) käsitletavad vägivallana.

03/2015
Vastab Karita Kibuspuu

Piibel ütleb, et „naise riidlemine on otsekui katuse alaline läbitilkumine" (Õp 19:13). Nii nagu katkise ja tilkuva katuse puhul ei ole kasu lihtsalt istumisest ja lootmisest, et äkki kaob probleem iseennesest ära, ei muuda ka näägutav naine tõenäoliselt niisama oma käitumismustrit.

Esimene küsimus, mida küsida, võiks olla, mis on sellise näägutamise ja kritiseerimise taga? Kas naine on terve elu niimoodi käitunud või on probleem ilmnenud alles viimasel ajal? Millega seoses? Muidu toredad ja kenad inimesed võivad muutuda kriitiliseks ja rahulolematuks siis, kui nende sisemine tasakaal on mingil põhjusel paigast ära: mõni oluline vajadus on pikemat aega täitmata või mure või hirm rõhub hinge. Loomulikult ei pea ükski abielumees olema selgeltnägija, kes üht pilku naisele heites tema murede tagamaad mõistab. Siin tuleb taas appi võtta vanad head suhtlemistehnikad, mille nimedeks rääkimine ja kuulamine. Üheks võimaluseks on kutsuda abikaasa kohtingule: varuda aega, nuputada välja piisavalt vaikne, kuid kena koht, vajadusel leida lapsehoidja ja naisele veidike jagamatut tähelepanu pühendada. Muuhulgas võib siis naise käest küsida, kuidas tal läheb ja kas tal ka mingeid muresid on.

02/2015
Vastab Karita Kibuspuu

Mida suurem on perekond, seda rohkem on ajakavasid, mida ühildada. Väikesed lapsed kulgevad kaasa oma vanemate ajaarvamisega, kuid koolilapsed ja teismelised teavad tihti juba täpselt, kus ja millal ja kellega nad aeg-ajalt aega veeta tahavad. Ühe pere erinevad liikmed on sageli ka väga erinevad isiksused ja siis võib kellaajast kinnipidamine tõepoolest väga erinevaid asju tähendada. Hommikuinimesed ei pruugi aru saada, kuidas ometi õhtuinimesed end päeva algustundidel kiiresti käima ei saa. Õhtuinimesed jälle ei mõista, miks peab peale päikeseloojangut kikivarvul ringi hiilima. Protsessi-nautijad mõnulevad hetkes ja solvuvad eesmärgi-inimeste peale, kelle ainsaks sooviks on võimalikult kiiresti võimalikult palju korda saata.

Peamine nipp, kuidas ennast suures kirjus peres kuuldavaks teha, on rääkimine. Kindlasti on oluline ka viis, kuidas seda teha. Kui me ei räägi, vaid vaikime, mossitame, ironiseerime või hoopis karjume, ei ole meil ka õigust nõuda, et meie vaatenurka mõistetaks ja meiega arvestataks.