02/2013 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja
„Aga sina, Issand, ära ole kaugel, mu vägi, tõtta mulle appi!" (Ps 22:20).
Eelmisel aastal olid minu elus mõned rõhuvad haigusekuud. Igapäevaseid toimetusi ei saanud kuidagi teha, sest mu käel polnud õiget liikuvust. Loomulik tugevus oli kadunud. Ma tundsin abitust ja sõltusin teistest.
Vahest tunneb selliseid olukordi iga inimene? Aga kui mitte, siis kujutage korraks ette, mida see tähendab, kui keegi ütleb: „Sina oled mu abi!" Sellega annab inimene ise päris suure osa iseendast ära ja muutub sõltuvaks.
Issand ei ole talle mitte lisatugevus, vaid elu esmatähtis osa.
SWOT analüüs on tänapäeval laialt levinud meetod, millega kaardistatakse organisatsiooni või projekti tugevused, nõrkused, võimalused ja ohud. Rohkem on meid õpetatud vapralt rõhutama: minu tugevus on... matemaatika või võõrkeeled või laulmine või küpsetamine. Kas nõustuksime ka sellega, kui keegi ütleb: „Minu tugevus on minu usk!"
Psalmist tunnistab: „Minu vägi on Issand!" Ilmselt toetubki sellele tugevusele kogu ta elu. Issand ei ole talle mitte lisatugevus, vaid elu esmatähtis osa. Ta hüüab, karjub, palub, anub Issandat: „Tõtta mulle appi! Ma vajan sind!"
Jumal ei ole üksnes väline tugi, vaid eelkõige sisemine tugevus, elujulgus ja -jõud. „Nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus" (Gl 2:20). Selliselt kirjeldab apostel oma suurimat õnne – elu Jumala väes, sõltuvust temast, kes ongi elu. Alles selles eksistentsiaalses sõltuvuses Jumalast leian ma ka iseennast. Nii tõlgendas Paulus oma otsustavat kogemust Damaskuse teel, kui Jeesus uhke Sauluse põrmu paiskas. Sealt algas Pauluse elu õieti peale.
Need nõrkuse, haiguse, jõuetuse ajad, kus hüütakse Jumala väe järele, on ajad, kus Jumal tuleb lähemale, kui oskasime varem arvata. Koos kogudusega on selleks alliansspalvenädalad, valulävi raadiosaated, eestpalvevõimalused.
Nende aegade suur võimalus on, et inimene laseb end päev-päevalt Jumala väest kanda. Need ajad peidavad varandust. Kui mul endal pole enam midagi ette näidata, mis ma ise olen suutnud teha, siis olen ma selline, nagu ma olen Jumala ees, ja siis jõuab tema armastus minuni palju sügavamas olemuses. Seal kogen ma tema abi ja armastust palju intensiivsemalt. Võib-olla mõistan ma alles siis, kui tingimusteta armastus on Jumalal.
Sellist eluhoiakut tunnistame koos kogudusega, lauldes: „Mind kanna sa ja jõudu mulle anna... siis surmast eluranda jõuan ma" (VL 360).
