05/2013 Ermo Jürma, toimetaja
On tuttav pilt, et ka segamini tubade ja koristamata köögiga korterite välisustest võivad välja astuda kaunilt riietatud kaasmaalased. Ja neid, kes tänavale tulles oma joone säilitavad, me nimetame asotsiaalideks. Esimene kaasus on tunduvalt meeldivam. Ometi ootame veel enamat, et heakord ja kooskõla valitseksid kõiges.
„Papa, palvelas oled sa minu suhtes palju rangem kui kodus."
Tänapäeval küsitakse paljudes valdkondades ehtsuse ja aususe järele. Kelles on vaid teesklus, need ei veena. Olgu see siis majanduses, poliitikas või kirikus, kedagi ei kuulata ainult seepärast, et ta on õige institutsiooni liige või seisab õigel positsioonil.
Siirameelsus on asetatud meile juba hälli. Väikelaps näitlikustab seda ühemõtteliselt. Kui ta midagi tunneb ja teeb, siis juba täiega. Kui ta rõõmustab, siis rõõmustab kaasa pea iga keharakk. Ta hüppab ringi ja arendab üllatavat hääletugevust. Ja kui tal on valu või nälg, siis väljendab ta ka seda kõigi vahenditega. Kristlaste hulgas leiduv viis, väljendada oma rõõmu nii, et ei liigu ükski näojoon, on lapsele mõeldamatu. Kuid täiskasvanule pole selline lapsemeel sugugi ihaldusväärt. Kuhu me jõuaksime, kui me pakuks igale oma meeleolule valjuhäälselt väljendust?
Ometi on siin midagi, mis on meie teemas oluline. See on sisemise ja välise elu lahknemine, vastuolu privaatse ja ametliku olemise vahel, mis lõhub meie harmoonia. Me pole enam „hääles".
Pastor Peter Strauch kirjutab, kuidas ta mällu sööbis ta noorima tütre lause: „Papa, palvelas oled sa minu suhtes palju rangem kui kodus." Strauch ütleb, et tõepoolest oli koguduse keskel ta fookus palju vähem tütrel endal kui sellel muljel, mida tütar teistele jätab. Siin võiksime kõik oma mälu värskendada.
Usklike keskel kohtame päris palju külgeõpitut, mis pole isikliku elu osaks kunagi saanud. Aastatega kuuldud teadmised pole juurdunud usuelu kogemustesse. Aga kristlasele on siin laastavad tagajärjed. Me ju oleme tõotanud olla usaldusväärsed. Vaevalt Piibel millegi muu kui silmakirjalikkuse vastu sellise teravusega seisab. Vanas Testamendis keeldus Jumal kuulmast nende palveid, kelle süda pole palvega kaasas (Js 1:15). Uues Testamendis pidi üks silmakirjalik abielupaar surema (Ap 5).
Ehtsus ja ausus on vaimuliku elu tunnusjooned. Ilma nendeta võidakse meid küll vagadeks inimesteks pidada, kuid tegelik asi on kaugel sellest.
