12/2013 
Ermo Jürma, toimetaja
"Armunud, kihlunud, abiellunud" on käepärane väljend, millega juba kooliõuel klassivenda-õde „tervitati". Samas iseloomustab see väga tabavalt kahe noore vahelise kaunima suhte kasvu. Esmalt armunud, siis kihlunud, siis abiellunud. Loodetavasti selles järjekorras. Inimestena oleme programmeeritud sellisteks, et meie suhted süveneksid. Kümne sekundiga nulli juurest saja peale on võimalik vaid motospordis.
Nii on ka kristiku usuga. Suhe inimese ja Jumala vahel on pidev lähenemisprotsess. Kümne sekundiga nulli juurest saja peale ei tööta ka siin.
Jõulud on igal aastal korduv meenutus sellest, et tõeline Jumal sai tõeliseks inimeseks. Jõuluööst võime aga öelda: saja pealt nulli – taevast sõime.
Meie inimstena vajame aga rohkem aega, et astuda sisse sellesse Jumala lähenemiskatsesse. Karjased „läksid rutates", Maarja „mõtiskledes nende üle oma südames" ja hommikumaa targad tulid, sest „täht käis nende eel". Kohtumine inimeseks-saanud Jumalaga oli neile kõigile lähenemise protsess.
Jõuluööst võime aga öelda: saja pealt nulli – taevast sõime.
Üks meestest, kes inimeseks saanud Jumalaga 2000 aastat tagasi isiklikult kohtus, oli Johannes. Ta kirjutab, et oma sõpruse läbi Jeesusega on ta kuulnud Jumalat ennast, on teda „oma silmaga näinud" ja ta „käed on katsunud" (1Jh 1:1). Nii mõjurikkad kui need elamused Johannese jaoks ka olid, ei teinud need teda veel nullist saja peale usklikuks inimeseks. Järgmises lauses ta kirjutab: „(Jeesuse) Elu on saanud avalikuks, ja me oleme näinud ja me tunnistame ja kuulutame teile igavest elu..." Johannes kirjeldab siin väga tabavalt kristliku usu kasvamist.
Esmalt tuleb „nägemine". Algul pole oluline, kui palju ma olen mõistnud – mulle on aga selge, et nähtud tõest ma enam üle ega ümber ei saa. Nii nagu armumise algul ei suuda ma armastuse kohta kõike öelda.
Sellele järgneb „tunnistamine". Kes on kuskil tunnistaja, peab andma kostust nähtu ja toimunu kohta. Ta samastab ennast juhtunuga, lubab sellel osaks oma elust saada. Enda nõustumisest kasvab aja jooksul selle pooldamine.
Ja viimaks „kuulutamine". Kui ma kuulutan Jeesust, siis ma elan ja tegutsen tema ülesandel. Mu senine kogemusmaailm avardub ja ma olen valmis saama avalikuks sõnas ja teos. Usk riskeerib, et võib teoreetiliselt midagi ka viltu panna, ometi seob avaliku arvamuse enda kohta selle kuulutusega.
Armunud, kihlunud, abiellunud... Me oleme näinud, me tunnistame, me kuulutame... Just jõuludes on see küsimus päevakorral.
