2/2009 Ermo Jürma, Teekäija toimetaja
Mida sügavamal on meie juured ja mida paremini me neid tunneme, seda suurem võib olla meie kandvõime elus ja tegutsemisulatus ümbruskonnas. Väga loomulikult kehtib see looduses, aga ka inimelus.
Veebruarikuus on olulised tähised nii Eesti Vabariigile kui Eesti EKB Liidule. Meilgi on kutse mõlema sünnipäevale.
Vendlusena meenutame ajaloolist usuristimist Ungru jões kahel küünlakuu õhtul 125 aastat tagasi. Koos sõsarliitudega EBF-s pühitseme suvel 400 aastat baptismi Euroopa kontinendil.
.Paraku ei ole ajaloo meenutamine just väga moes. Kiirelt muutuvas ajas ei tähenda osale inimestest isegi siin ja praegu eriti palju, loeb vaid üksnes tulevik. Meiegi koguduste liidu agenda 2009 on ettevõtmisi üsna täis ja sõbrad lisavad sinna oma pakkumisi juurde.
Kuid mineviku meenutamine aitab orienteeruda olevikus. Jumala prohvet ütleb: „Pea silmas teed!" (Na 2:2) Eriti siis, kui see rännak tähistab Jumala ajalugu oma rahvaga. Seal muutuvad teadmised meie päritolust ja vaade kogu pikale teekonnale, mis Jumal meiega on juba läbi käinud, oluliseks toeks argipäevas toimetulekul ja tulevikulootuse hoidmisel.
Ma usun, et meile kõigile teeb head, kui me meenutame läbikäidud pühasid teekondi.
Seepärast tahan kutsuda üles, tunda vähemalt juubelikuul huvi ajaloo vastu ja anda Jumalale au kõige selle eest, mis ta möödunud aastatel meile on kinkinud. Sellisele meenutusele aitavad kaasa küsimused meie oma elu kohta, nagu näiteks: Kuidas sai minust kristlane? Mida on tähendanud mulle see, et mind ristiti? Kuidas olen ma sellest alates vaimulikult ja isiksuslikult kasvanud? Huvitavad on ka küsimused meie koguduste rajamise kohta. Kes olid need kohalikud töö alustajad? Kuidas võidi näha nende panust tollastes oludes? Silma torkavad nii erakordsed isiksused kui ka ustavad palvetajad. Koguduste Liidu tasandil märkame koondumist misjonitööle, diakooniale. Meile torkaks silma palju Jumala imesid!
Hiljuti kirjutas minu ema üles selle ülipõneva loo, kuidas tema isa Eesti esimese vabariigi ajal Tartus töötuks jäädes siirdus lageraidest tühjaks jäetud soosaarele ja rajas oma suurele perele kodu. Kui juba mina siia ilma sündisin, olid need kitsikuse ajad pea kõik möödas.
Ma usun, et meile kõigile teeb head, kui me meenutame läbikäidud pühasid teekondi. Sest selline meenutamine tugevdab meie tulevikulootust ja kasvatab mõjujõudu kaasajas. Ma olen väga tänulik lugude eest, mida me üksteisele eesolevate tähtpäevade raames jutustame.
