02/2015 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja
Elas kord noor mees, kes külastas kauget Idamaad. Seal kohtas ta üht noort naist, kellesse ta armus esimesest pilgust. Kodumaale tuli ta tagasi teise mehena, sest sisimas teadis ta, kellele kogu ta elu ja tulevik kuuluvad.
Mõne nädala pärast tuli Hiinast armastatud neiu esimene kiri. Loomulikult ei osanud mees lugeda ühtegi hieroglüüfides kirjutatud sõna, aga juba kiri ise ütles, et talle mõeldakse. Ühe tõlgi abil sai ta teada, mida ta juba niigi teadis: ka neiu armastas teda!
Seepärast mees õppis, mis ta veel suutis, ja kiri ootas...
Viivitamatult asus ta kirjale vastama. Kuid teda rõhus mõte, et ta saab armastatuga üksnes tõlgi vahendusel kontakti astuda. Seepärast otsustas ta õppida ära hiina keele ja kirjutada armastuskiri ikka oma käega. Ta õppis igal vabal minutil. Ta neelas endasse võõra keele iga sõna ja märgikest, sest need kõnelesid talle kallimast.
Kui mõne kuu pärast saabus teine kiri, suutis ta seda juba peaaegu ise lugeda. See kannustas teda vastuskirja kirjutama. Aga ta ei tundnud ennast veel nii kindlalt, et võõras keeles oma tõelisi tundeid väljendada. Seepärast mees õppis, mis ta veel suutis, ja kiri ootas...
Viie aasta pärast oli mehest saanud hiina keele meister, kes oli kodus aasia luulekunstis ja tundis Idamaa ajalugu kuni detailideni. Talle oli vahepeal ulatatud ka hinnalisi tunnistusi ja tal oli hiilgav väljavaade jõuda akadeemilise tiitlini. Ning oli ka suur tõenäosus, et peagi saab ta ülikoolis Hiina õppetooli.
Kuid tollele noorele naisele mõtles ta aina vähem, täpsemalt öeldes oli neiu samahästi kui unustatud. Ja kirja, mida ta aina kirjutada oli tahtnud, seda ei kirjutanud ta kunagi.
See on lugu mehest, kellest saab sõna otseses mõttes kirjatundja. Kuid see on ka lugu, mis aitab mõista, miks kirjatundjad evangeeliumides enamasti halvas valguses paistavad. Iseenesest pole nad halvad. Otse vastupidi! Need on inimesed, kes tegelevad Piibli ja usuga.
Üsna paljud on siin kiired näitama näpuga teoloogidele... aga kui paljude inimeste süda on kord süttinud koguduse jumalateenistusel, aastapäeval või noortelaagris armastusetulest Kristuse vastu, aga neilgi on vastuskiri kirjutamata. Tänaseni uurivad nad vaimseid asju, esitavad sügavaid küsimusi, kuulavad üht külalist teise järel, elavad kaasa ansamblitele, käivad palverännakul jne.
Kristus on oma armastuskirja meile juba saatnud, vasta talle – ja su ees hakkab hargnema imeline uus elu.
