02/2017 
Ermo Jürma, peatoimetaja
Ei mingit väljamagamist. Ei ühtki päeva, mil lõpetada need asjad, mis jäid nädala keskel pooleli. Ei ühist vaba päeva, mil minna sõbrale külla. Ei mingit õigust asendusele, kui ma oma vabal päeval pean tööle minema. See kõik on juba olnud – enne 4. sajandit, mil keiser Konstantin kogu riigis pühapäeva vabaks päevaks kuulutas. Selle algne mõte, et kristlased saaksid jumalateenistusele koguneda, leiab täna järgimist üha väiksema hulga inimeste poolt.
Pühapäeva kehtestamise algne mõte oli, et kristlased saaksid jumalateenistusele koguneda.
Paljud ei oska enam näha ka seda mõtet, mille Jumal Iisraelile hingamispäevaga pakkus: kuus päeva tee tööd, aga seitsmendal päeval puhka! Näib, et Euroopas pole enam kaugel aeg, mil pühapäev kui töövaba päev kaob. Kõik, kes on leidnud rakenduse vabaajatööstuses, higistavad loomulikult nädalavahetustel. Arstid, raudtee ja lennuliiklus, politsei niikuinii. Paljud tehased huugavad tootmisprotsessi efektiivsuse tagamiseks pidevalt, pikenenud on kaupluste, kohvikute, tanklate lahtiolekuajad.
Mina ei ela Iisraelis ega ole juut. Ma pole osaline Moosese lepingus, mille Jumal sõlmis Siinail. Leping, mis Iisraeli teiste rahvaste hulgast eraldas, sisaldas veel palju muudki. Jumal toimis nendega nii, et ikka ja jälle kõlas sõna „ime”. See leping välistas lepinguid teiste rahvastega. Iisrael eristus teistest rahvastest nähtavalt ka läbi selle, mis on kirjas: „Kuus päeva tee tööd, aga seitsmendal päeval puhka! Ka künni- ja lõikusajal pea puhkust!” (2Ms 34:21).
Jumal on mind kui mittejuuti võtnud aga lepingusse, mille alused rajas Jeesus. Ehkki tema kui juut puhkas ka ise seitsmendal päeval, kinkis ta oma järelkäijatele pühapäeva. Seda peavad kristlased sarnaselt, nagu Iisrael tänaseni oma sabatit pühitseb.
Siin on minul pastorina kauneid kogemusi. Oma töid saan ma kuuel päeval piisavalt sooritada. Kui ma pühapäeval ei õpi, kodutöid ei tee, vaid rõõmsalt jumalateenistusele lähen, seal teistega osadust kogen, siis teeb see mulle head (Ps 122:1).
Kui kristlased annavad pühapäevale selle algse näo, väljendavad nad: me järgime Jeesust ja kuulume Jumalale. Me oleme teistsugused kui need inimesed, kes Jumalat ei tunnista. Me kogeme, et puhkepäev annab meie elule uue kvaliteedi ja meil on aega Jumalale ning ka inimestele.
