09/2017 
Ermo Jürma, peatoimetaja
Ilmselt huvitab meid kõiki teiste inimeste arvamus. Kuidas nemad mind näevad? Kui meil on ees kandideerimisvestlus, siis tahaksime edastada endast võimalikult positiivse pildi – mõnikord see õnnestub, alati mitte.
Kellel on julgust, küsib vahel ise sõpradelt, kelleks nad teda peavad?
Evangeeliumist me loeme, et Jeesuse avalikus tegevuses oli üks murdehetk, kus ta tahtis teada, kas tema kuulajad on mõistnud, kellega ja millise sõnumiga on nad kohtunud? Selleks küsis ta jüngritelt: „Kelle ütlevad inimesed Inimese Poja olevat?”
Vastustest selgus, et inimesed olid jäänud oma vanadesse traditsioonidesse, nad võrdlesid Jeesust ühe suure prohvetiga minevikust, ühe Jumalast saadetud inimestega, kes kuulutab (kaugemas) tulevikus toimuvat ajastute pööret ja kutsub selle eel meelt parandama.
Aga edasi küsis Jeesus jüngritelt endilt: „Aga teie, kelle teie ütlete minu olevat?”
Peetrus kostis siis: „Sina oled Messias, elava Jumala Poeg.” See vastus väljendas, et Jumal oli tulnud Jeesuse isikus oma rahvast päästma, et Jeesus pole ainult oodatud Messias, vaid ka elava Jumala Poeg. Sellega öeldi, et Jumal pole oma valitsuse kehtestamist delegeerinud ühelegi erakordsele inimesele, vaid on Jeesuse isikus ise maailma tulnud.
Kellel on julgust, see küsib sõpradelt, kelleks nad teda peavad?
Kuid – ausalt –, kas see ikka on ka meie tegelik veendumus? Meie näeme täna vahutavaid terrorilaineid maailma mitmes paigas, kuuleme mõõgateritamisest Koreas, näeme, kuidas üks inimene/rahvas ei huvitu teiste heakäekäigust, märkame inimeste suurenevat võõrandumist, kasvavaid kääre vaeste ja rikaste vahel jne. Kui me kõike seda vaatleme, siis oleme aga tihti pigem toonaste inimeste hulgas, aga mitte Peetruse poolel. Pigemini nende juures, kes ootavad Jumala sekkumist alles tulevikus ega ole märganud ja veendunud, et Jumala kuningriik on juba alanud.
Meie ümber on inimesi, kes on kuulnud Jeesusest, võib-olla isegi teoloogiat õppinud, kuid pole Jeesust tõeliselt mõistnud. Praktikas otsustavad nad ise, mida nad temast omaks võtavad või ei võta. Nad peavad teda moraaliõpetajaks, maailmareligiooni alustajaks jne, nii peavad nad teda vaid prohvetiks või teevalmistajaks.
Jeesus õnnitles Peetrust tema vastuse puhul ja lisas, et selle selguse võis talle anda vaid Isa taevas.
Paraku kaotas Peetrus veel mitmel korral selle selguse oma elus ja käitumises.
Jumala äravalimise juures on suur ime, et Peetrusele anti Tibeeria järve ääres usutunnistuse kordamise võimalus. Neid pühalikke hetki pakub Jeesus ka meile korduvalt.
Seejärel pidi Peetrus käima veel pika ja viljaka küpsemistee. Meidki huvitab kõikjal selgus-valmidus-küpsus – kas laul on selge? Kas artikkel on valmis? Kas õunad on küpsed? – See viib elu edasi.
