5/2008 Ermo Jürma, Teekäija toimetaja
Käesoleva numbriga on Teekäija toimetuse meeskonnas leidnud aset järjekordne teatepulga vahetus. Senine tegevtoimetaja Erki Tamm on vastanud järgmisele väljakutsele Liidu peasekretärina, kuid samas on väljaandja pidanud vajalikuks tema meediaalase kogemuse kaasamist ajakirja peatoimetajana.
Üksiknumbrite koostamise praktiline ülesanne on eeloleval etapil aga usaldatud allakirjutanule.
Püsitellijad saavad oma kodus varasemaid aastakäike läbi lapates järele vaadata, et Eesti taasiseseisvumise perioodil on selliseid üleminekuid olnud juba kümmekond.
„Kui oled kord juba väikese sõrme andnud, siis on seda väga raske tagasi saada," ütleb vanasõna. Elus ja koguduslikus praktikas näeme, et sageli ei taheta neid, kes on vajalikul hetkel õla alla pannud, enam nii lihtsalt lahti lasta. Kantakse hoolt, et olulised ettevõtmised areneksid edasi.
Jeesus ütles: "Ükski, kes on pannud käe adra külge ja siis vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile!" (Lk 9:62). Üle kolmekümne aasta tagasi kutsus tollane EKB Liidu töö juht Robert Võsu mind kaasa Rakke kogudust vaatama. Sellest külastusest sai alguse iseseisva vastutuse kandmine. Muidugi on minu elus olnud tänaseks juba mitmeid teatepulkade vahetusi. Muutunud on mu kodukogudused, elu- ja töökohad.
Minu elus on olnud juba mitmeid teatepulkade vahetusi.
Samas on Teekäija olnud mulle alati lähedane kaaslane, kelle heakäekäik on mulle mõndagi tähendanud. Töötades praegu pastorina Mooste Baptistikoguduses, mis asub Eesti kauges kagunurgas, näen rõõmuga, kuidas oodatakse ajakirja iga uut numbrit, et lugeda ja vaadata pildis, mis sünnib naaberkogudustes ja seminaris, mida teevad lapsed ja noored, milliseid väärtuslikke usukogemusi on tänases Eestis ja kaugemalgi.
Vastutusrikast tööd vastu võttes oli mul loomulik ootus, et toimetusrühm aitab jätkuvalt kaasa ja seda olen kogenud juba esimest numbrit koostades. Aldo saatis esimese e-kirja peale välisuudiseid. Leho helistas vahetult enne äralendu, et täpsustada veel ühe artikli korrektuuri lugemisel lahtiseks jäänud sõna õigekirja. Koolivend Peeter arutas ühisel autosõidul, et kas tema uus kirjutis mahuks järgmise kuu numbrisse jne.
Olin äsja Põlva maakonna arengukonverentsil, mille teemaks olid selle piirkonna väärtushinnangud ja nende arendamine. Heade ettekannete järel oli pärastlõunal „Avatud ruum" – kaasaegne grupitöö meetod, kus soovijad pakuvad välja oma teema, mida teistega jagada ning üksnes asjast huvitunud astuvad sealt läbi ja kas lihtsalt kuulavad või räägivad ka kaasa. Kasutasin suurepärast võimalust, et ühes töötoas kõnelda kristliku usu püsiväärtustest. Päeva kokkuvõtvas suures ringis ütlesin, et täna oleme kuulnud väärtuste pluralismist ja nende pidevast muutumisest. Samas näen mina kristlike püsiväärtuste vähest tundmist ja järgimist ning sellega kaasnevaid kitsaskohti. Seepärast olen aga tulevikku vaadates optimistlik, kuna minu ametis tööpuudust küll ei paista. Samale ideaalile tahab ajakiri Teekäija jääda jätkuvalt ustavaks.
Olen kogenud, et mõnelt, kes annab Teekäijale ühe sõrme, võidakse hiljem oodata arvutil kümne-sõrme-süsteemis toimetamist.
