Aprill 2021 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja
Mõni põlvkond tagasi oli oodatav eluiga 30–40 aastat + igavik. Täna elatakse 70–90 aastat, aga igavesele elule pööravad tähelepanu vähesed.
Võib-olla oli inimestel varem suurem lootus taevale ka seepärast, kuna maa pakkus neile liiga vähe. Tänases heaoluühiskonnas on siinpoolsus paljudele „viimaseks võimaluseks“, millest tuleb võtta võimalikult kiiresti ja võimalikult palju. See teeb elu väga stressirohkeks. Midagi ei tohi maha magada!
Meie elu on vaid siis tõene, kui selles on momente, mis on eelmänguks igavesele elule.
Meie kristlik usutunnistus suubub aga lausesse: „Mina usun igavest elu!“ Me ei salga ega tõrju surma, rist on selgelt meie silme ees. Kuid sellega ei lõpe kõik: üle surmakuristiku viib sild ellu – see pole meie leiutis ega progress, vaid Jumala tegu. Jeesus elas ja kannatas läbi selle elu kõik kõrgused ja sügavused. Ta tuli lunahinnaks inimeste eest ja Jumal äratas tema üles.
Inimloomuses on elujanu: lust söömisest ja joomisest, ilust ja armastusest, käepigistusest ja kallistusest – need on hetked, mil me aimame: see on päris elu. Neid hetki ei saa aga kinni hoida. Tänapäeval on püüd ‒ teha mõnuhetked pikemaks, leiutada uusi võlusid, tarbida. Pisut jalgpalli ja autojuhiluba jäävad aga varsti väheseks. Kõigest tuleb ikka midagi puudu ‒ ja mitte ainult väliselt, vaid eelkõige sisemiselt.
Puudu on: „Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud – selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad“ (1Kr 2:9).
Kes oleks rahul, kui tema väikses nelja seinaga piirnevas maailmas ja selle lähiraadiuses jääks kõik nii, nagu on? Nii mõtlevad vahest need, kel näib juba nüüd kõike olevat.
Igavene elu ei tähenda, et kõik jätkuks muutumatult. Piibel on täis tõotusi, mis on meie unistustest kaugel ees. Jesaja nägi aega, kus kõigile jätkub süüa-juua, pole leina ega pimedust, rahvad elavad rahus. Jumal loob uue taeva ja uue maa (Ilm 21). Tuleb läbimurre sellest ajast uude dimensiooni, kus võidutsevad armastus, rõõm ja rahu Pühas Vaimus.
Kes ei tunne muusikat, võib arvata, et ta pole elus ehk midagi kaotanud. Kuid see, kes on võinud kuulata imelist helidemaailma, ei taha enam selleta elada. Ühele orelile oli kirjutatud: „Präludium vitae aeternae“ (eelmäng igavesele elule). Meie elu on vaid siis tõene, kui selles on momente, mis on eelmänguks igavesele elule. Ilmutusraamat ütleb, et seal üleval heliseb ühiskooris Moosese ja Talle laul – poeetiline kokkuvõte Vanast ja Uuest Testamendist. Nii võib öelda, et partituuri osad on meile juba siin kätte antud – olgem siis hoolsad seda omandama!
Mulle meenub armas vanem abielupaar ookeani tagant, kes Tallinna vanalinna vaadates ära väsis ‒ ja siis ütles naine aina uute vaadete ees: „Tee pilt – kodus vaatame!“ Koos ülestõusnud Jeesusega on meil juba siin kauneid hetki, aga taevakodus on aeg seda täiust imetleda.
