September 2021 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja
„Imedesse usun ma...“ kõlas 70ndail üks hoogne laul. Tegelikkuses on imed pigem haruldused. Isegi inimesed, kes usuvad Jumalat, peavad vahel natuke mõtlema, kuni neile meenub mõni isikliku elu ime, millest nad oskavad teistele arusaadavalt tunnistada.
Sõna „ime“ käib eelkõige üllatava, kummalise, imestust äratava kohta, mida oleks otse imelik jätta imetlemata. Aeg-ajalt püüavad meie tähelepanu liitsõnad: arhitektuuri-, (maa)ilma-, majandus-, tehnikaimed. Nii räägitakse äärmiselt ebatõenäolisest, kuid soodsast juhusest (nt loteriivõit).
Kõnekeeles nimetatakse imeks ootamatut sündmust, millele meil mingit selgitust pole. Selle järgi oleme kõik imesid kogenud. Kuid on inimesi, kes nagu ei näekski imesid ja lihtsalt eitavad neid. Väljapääsmatutes olukordades ütlevad ka imede salgajad: „Siin aitab veel ainult ime!“
Miks peaks siis juhus olema see, kui ma Jumalat millegi pärast palun ja see sünnib?
Mida mõtlevad kristlased, kui nad räägivad imedest?
Kristlased räägivad imedest, kui Jumal on nende ellu tuntavalt sekkunud. Ühele on see, vaatamata hiljaks jäämisele, jõudmine lennukile, kust ta ei tohtinud maha jääda; teisele paranemine haigusest, millele rääkisid vastu arstide kõik prognoosid. Muidugi kogevad spontaanseid tervenemisi ka inimesed, kes ei usu Jumalasse. Paljud sellised juhtumid on väga isiklikud ja sõltub vaatlejast, kas ta peab neid imedeks või mitte.
Kuidas teha uskmatule arusaadavaks, et see oli mulle Jumala ime? Või ongi mõistlikum vaikida sellest, mis Jumal minu elus on teinud, kuna naabrimees seda nagunii ei mõistaks?
Mõnedele sellistele küsimustele tahaks vastuväidete vormis vastata.
Imed on isiklikud
Esmalt peatun arvamuse juures, et imed on isiklikud. Mitte igat olukorda, kus mina tundsin Jumala selget abi, ei ole võimalik teistele seletada. Kui ma oma elu imedest tunnistan, on oluline küsida: kuidas kuulajaid minu olukorda kaasa võtta? Kus oli see punkt, millest mina tundsin: see ei olnud juhus. Iga ime ei sobi ühesuguselt edasirääkimiseks.
Mõne ime teeb Jumal võib-olla selleks, et mulle endale head teha. Teised on aga antud selleks, et Jumalat suureks teha, ja neid peaksime edasi rääkima. Kindlasti on hea, kui me enne palves küsime: kas see inimene peaks sellest imest kuulma? Kui jaa, siis kuidas temale sellest kõige paremini rääkida ja millal on õige hetk?
Vastuväide 1: Imed on juhus.
Paljudel inimestel on vastuväide, et imed on lihtsalt juhus. Seda lauset on tõesti raske ümber lükata ja kes on oma eelarvamuses juurdunud, neid ei saagi ümber veenda. Mõne ebatavalise sündmuse puhul on ka raske näidata, et see polnud paljas juhus. Kuid imet iseloomustab sageli see, et kokku langevad paljud „juhused“. Neid saab vestluses avada.
Ka kriitilised inimesed usuvad põhjuse ja tagajärje seosesse. Nad on enamasti toimekad ja arvavad, et peavad elu õnnestumiseks ise midagi tegema. Nad toituvad tervislikult, et elada kaua. Nad töötavad kõvasti, et teha karjääri. Nad säästavad, et olla kindlustatud vanaduses. Kuid sel hetkel, kui mängu tuleb Jumal, usuvad nad äkki juhusesse. Siin saan ma oma vestluskaaslase pilgu sõbralikult peeglisse suunata ja öelda: „Kui mina ühele inimesele oma palve esitan ja ta täidab selle, siis ei nimetaks ma seda küll juhuseks. Miks peaks siis juhus olema see, kui ma Jumalat millegi pärast palun ja see sünnib?“
Kui ma saan veel jutustada, et minu elus on positiivsed juhused sagenenud alati siis, kui ma nende asjade pärast palvetasin, võib see mu vestluskaaslase vähemalt mõtlema panna. Võib-olla ta ei liitu minu arusaamaga. Aga ma saan hellalt näidata, et on teinegi selgitus, mis tema loogilist maailmapilti koguni kinnitab, mitte ei räägi vastu.
Vastuväide 2: Ma ei usu imedesse, ma usun saatusesse.
Mõistust hindavate inimeste hulgas on neid, kes on põhimõtteliselt üleloomulikkusele avatud.
Nad usuvad, et imesid on, aga nad ei usu, et nende taga oleks Jumal. Pigem usuvad nad nimetutesse kõrgematesse jõududesse. Kui nad kogevad midagi ootamatut, räägivad nad õnnest ja saatusest. Tihti kasutavad nad budismist pärit mõistet „karma“ või mõnd esoteerika terminit. Vahel nad ise ka ei tea, mida need sõnad väljendavad, ega oska täpsemat seletust anda.
Ka nende ette võime asetada peegli. Võib küsida: miks on sul nii raske uskuda Jumalasse, kui sul pole raske uskuda mõnesse nimetusse ja tundmatusse kõrgemasse jõudu? Võib-olla saame veel lähemalt küsida: kas pole mitte tõenäolisem, et isikuline Jumal, kes mind armastab, minu elu imedega õnnistab?
Me ei pea kohe rõhutama, et mina sinu arusaama ei jaga. Enamasti on see inimgrupp otsijad. Nii nagu ootavad kristlased, et nende usku Jumalasse respekteeritaks, nii soovivad ka teised, et nende saatuseusku respekteeritaks. Aga vestluses võib kutsuda neid üles ‒ Piibli isikulist Jumalat tundma õppima. Vahest piisab öelda: „Palu ometi kord Jumalat ja vaata, mis siis sünnib“. Jumal saab nende inimeste avatust üleloomulikele asjadele kasutada ja ka nende ellu kõnelda.
Vastuväide 3: Kui Jumal imet teeb, tehku ta midagi kohe!
Seda vastuväidet imedele esitavad mõlemad eelnevad inimgrupid. Soov näha imet võib olla nii avatud olek Jumala tegutsemisele kui ka selle põhimõtteline tagasitõrjumine. Siin on küsimuseks: kas selles on soov või nõudmine?
Kui see on nõudmine, peaks selgitama, et Jumal pole imede-automaat, kuhu meie palve sisse laseme ja seejärel ime välja tuleb. Hea on ka, kui räägime, kuidas oleme kogenud, et Jumal vastab palvetele ka teisiti, kui meie soovisime. Kui aga keegi nõuab imet kui Jumala tõestust, ei peaks me sellega kaasa minema, vaid rõhutama Jumala absoluutset suveräänsust.
Samas võib küsida, kus tema oma elus üht imet soovib, ja koos temaga selle vajaduse pärast palvetada. Vahest on seal taga sügav igatsus mõne muutuse järele. Seda saab teada vaid siis, kui küsida. Jeesus esitas paljudele inimestele küsimuse: „Mida sa tahad?“ Kui te aga ühe ime soovi kohta täiendavalt küsite: „Mis ime siis Jumal teie elus peaks tegema?“, võib vestlus jõuda isiklikule tasandile, millelt on inimese kohtumine Jumalaga lihtsam.
Jumalal on suur huvi, et võimalikult paljud inimesed saaksid kuulda temast ja ta päästvast imetööst.
Vastuväide 4: Ma olen juba nii palju halba läbi elanud. Kuidas võiksin veel imedesse uskuda.
Mõned inimesed on oma elus tõesti väga palju halba kogenud. Nad on nii palju kannatanud, et usk neid armastavasse Jumalasse näib lihtsalt võimatu. Öelda neile: „Sa pead vaid Jumalasse uskuma“,
võib tunduda paljas pilkamine. Ometi ei ole tervenemiseks mingit muud võimalust, kui tuua need inimesed Jeesuse juurde. Tõenäoliselt nad vajavadki üht imet oma elus. Aga nad lihtsalt ei suuda sellesse uskuda.
Ka kristlased võivad endid nende hulgast ära tunda. Kellelgi pole garantiid, et ta usk poleks vahel nii otsakorral, et ei usu Jumala üleloomulikku tegutsemisse. Võib-olla on usk küll alles, aga kaua aega pole kogemust, et ta palvetele vastab ja võib ka minu elus imet teha.
Need inimesed vajavad, et oleks teisi, kes nende eest usuvad ja kellel on julgust oma ligimese soovid ja kahtlused Jumala ette viia. Eelkõige vajavad nad kedagi, kes neid kuulaks ja neile aega pühendaks. Hingehoid on hea võimalus teine kibestumisest ja lootusetusest välja aidata. Kuid me ei peaks kedagi liiga kiiresti hingehoidja juurde saatma. Esmalt oleme meie need, kelle poole ta pöördus. Selles olukorras saame õigete sõnade leidmiseks Jumalalt nõu küsida. Samuti tuleks meil, enne kui kiirustades vastame, võtta aega, et teda tõeliselt kuulata. Võib-olla vajab inimene meie ees esmalt üht kallistust ja siis alles sõnu.
Üht ei tohi unustada: kui algul on tema sõnades totaalne eitus, võib tal raskes olukorras olla suur igatsus Jumala ja tema sekkumise järele. Sealt saaksime edasi minna.
Jumal kingib tarkust ja õiged sõnad
Näeme, et inimestel on imede suhtes erinevaid vastuväiteid. Oluline on algul mõista, mis motiividel neid esitatakse. Vahel võib näiliselt suure vastuseisu taga peituda igatsus Jumala järele.
Kui oled rääkinud imedest oma elus ja kohtad vastuväiteid, siis kuula Jumalat: „Kuidas peaksin sellele inimesele vastama?“ Jumal annab õiged sõnad suhu. Tal on suur huvi, et võimalikult paljud inimesed saaksid kuulda temast ja ta päästvast imetööst.
