6/2011 Ermo Jürma, Teekäija toimetaja
Taevas on jälle avatud – mõne nädala eest teatas sellise pealkirjaga ajaleheartikkel Euroopa lennuruumi taasavamisest pärast järjekordset Islandi vulkaani tuhapilve hajumist. Paljud lennukid võisid jälle tõusta ja maanduda. Tuhanded reisijad ei pidanud enam ootama ega maismaa- või mereteid valima.
.Minu korteriaknast välja vaadates paistab taeval sageli mitme reisilennuki valge jälg – ikka mõtlen, et kust nad tulevad ja kuhu siirduvad?
Mitmes maailma paigas on aga taevas suletud, tintmust ja mitte üksnes halva ilma, vaid ka sõja, häda, kannatuste ja surma tõttu.
Kevadine Kristuse taevaminemist meeldetuletav püha on selja taga. See püha on täis universumi ja õndsusloo avarust. Jeesuse taevaminekuga on inimkond esindatud Jumala Isa paremal käel. Inimsuse rikkumatu ja püha osa on haaratud Kolmainu Jumala saladusse.
Vaade tähistaevasse kuulub inimese kaunimate elamuste hulka, ja seda juba aegade algusest.
Muistne maailmapilt tundis kolme korrust: allilma, maad ja taevast. Kuuluvus nendesse piirkondadesse oli üsna selgelt kirjeldatud.
Allilma kuulus surnuteriik, deemonid, kurjad vaimud ning ka ettekujutus põrgust. Paljude inimese ees arvati seisvat kord teekond allilma.
Maa on inimese elupaik – igapäevase olelusvõitluse, eneseteostamise, otsingute, lootuse ja armastuse, aga ka kannatuse maa.
Taevas ja tähtede maailm oli ja on paljudes kultuurides vormitud ettekujutusest, et seal elavad jumalad. Vaade tähistaevasse – selgel augustikuu ööl – kuulub inimese kaunimate elamuste hulka, ja seda juba aegade algusest.
Enne satelliitnavigatsiooni leiutamist oli tähe nägemine meremeestele elu ja surma küsimus.
Terve kosmos, Linnutee, taevakehade konstellatsioonid paeluvad meid ja on samas kättesaamatu tegelikkus.
Jeesus lahkus taevasse ega ole enam „ihulikult" nähtav. Jüngrid kogesid tol kordumatul päeval, et on olemas veel teine tegelikkus, hoopis uus dimensioon, mis pole meie silmale, mõistusele ega ettekujutusvõimele lõpuni haaratav.
Evangelist kirjeldab „ja pilv varjas ta nende silme eest." (Ap 1:9) Mõistel "pilv" ei ole Piiblis tähendus mitte vaid taeva pilvede mõttes. „Pilv" on Pühakirjas üks tähis, märk, üks kirjeldus „Jumala varjatud kohalolust" – pilvesammas kõrberännakul, templi pühitsemisel jne. Meis elab ootus, et kui Jeesus tuleb tagasi, siis kaovad meie ja tema vahelt kõik pilved, s.t me kogeme ja näeme teda siis endi keskel.
Taevaminemispühaga algas „läkitusaeg". Jüngrid saadeti kogu maailma, kõigi rahvaste ja rahvusgruppide juurde: „Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni" (Mt 28:20)
Jeesus jättis tõotuse, mis kehtib tänini sulle ja mulle: „Kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel." (Mt 18:20) See on ka kui pitseering, et „taevas on avatud!"
Vaadakem ikka üles, sinna, kuhu me teame Jeesuse läinud olevat. Vaatamata elu teatud hämarusele ja ka suletud taevaruumidele on nii mõnigi osa „taevast" juba meie keskel ja see on õnnestav ning julgustav ülesanne, näidata segaduses olevatele inimestele avatud taevast.
