Aprill 2022 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja
Kaasaja motoks on olla tark ja arusaaja, lüüa elus edukalt läbi. Kes ei sooviks seda?
Apostel Jaakobus esitas oma kirjas esimestele kogudustele küsimuse: Kes teie seas on tark ja arusaaja? Las ta näitab hea käitumisega oma tegusid tarkuse tasaduses (Jk 3:13).
See pole IQ-test. See on elutest. Siin pole esiplaanil haridus ega teadmised, ka mitte filosoofia sügavused ega nutikad mõtteterad Facebooki seinal.
Kui palju ilusaid, tarku või vähem kasulikke sõnu kuuleme päevast päeva. Jutusaadetes viskab üks sõnu kui vatitupse, mis midagi korda ei saada. Teine pillub vestlusringi kõvasid sõnu kui kive. Järgmine vastab pisut ohutumate väljenditega, mis on ometi kui mädamunad. Sellised sõnasõjad võivad kasvada armutuks.
Jaakobus tundis sarnaseid sõnalahinguid ka oma ajas. Koguduste usuelu oli siis veel noor. Toetuti apostlite suulistele teadetele. Oli valestimõistmisi, vanade kirjade väärtõlgendusi ja isehakanud õpetajate spekulatiivseid teooriaid. Iga järgmine teadis eelmisest veel paremini, kuidas kristlasena elada ja uskuda. Targaks ja arusaajaks pidasid endid kõik. Keda neist usaldada? Kes on neist algupärane ja usaldatav?
Jaakobus küsib koguduseliikmetelt provokatiivselt: Kes teie seas on tark ja arusaaja? Seejuures pidas ta silmas igaüht: nii koguduse juhte, paremini teadjaid, järelejätmatuid, aga ka segadusse viidud kuulajaid. Sõnasõjad olid paljud ka sõnatuks teinud.
Nüüd pidi igaüks end kontrollima. Mida pidi ta järele vaatama? Oma elukäiku. Varem oli Jaakobus ühemõtteliselt näidanud, et usk ja teod, sõnad ja sammud kuuluvad kokku. Usk ilma tegudeta on surnud. Lubadused ilma teele astumata on parimal juhul tühi loba. Jutt on elurännakust, Jeesuse järgimisest ja mitte üksnes kaunist kõnest. Iga kristlane on kutsutud oma usku tunnistama, aga mitte üleolevalt demonstreerima. Märk heast eluviisist ja headest tegudest peab sündima tasaduses.
Jaakobuse teemaks pole üksnes inimlik arukus, vaid tarkus, mis toitub usust Jumalasse. Selle tarkuse kingitus saab meile osaks Piiblit lugedes, Püha Vaimu märguandeid tähele pannes, palvetades.
Soovin seda Jumala tarkuse kingitust ja vajalikku arusaamist praktilises usuelus meile kõigile.
* * * * *
Issanda kartus on tarkuse algus ja Kõigepühama äratundmine on arukus (Õp 9:10).
Õigel ajal räägitud sõnad on otsekui kuldõunad hõbevaagnail (Õp 25:11).
Aga ülalt pärinev tarkus on esmalt puhas, siis rahumeelne, leebe, kuulekas, tulvil halastust ja häid vilju, erapooletu, teeskluseta (Jk 3:17).
