Veebruar 2023 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja
Igatsus ehtsuse järele oli meile juba hälli asetatud. Mida terve väikelaps tunneb ja teeb, seda täiega. Kui ta rõõmustab, siis iga rakuga, ta kargab ringi ja tõstab häält. Kui on valu või nälg, teatab ta seda kõigi võimalike vahenditega.
Täiskasvanud nii ei tee. Kuhu me jõuakski, kui iga oma meeleolu kohe valjult välja elaks! Kuid siin on mingid käärid meie sisemise ja välispidise elu, isikliku ja ametliku olemise vahel. Kristlikes kogudusteski kohtame külgeõpitut, mis pole kunagi isikliku elu osaks saanud.
Jeesusel ei pea olema esikoht üksnes minu elu ülesannete reas, vaid tal peab olema sõna kõiges.
Vaevalt on teist valdkonda, mille vastu Piibel nii teravalt välja astub, kui silmakirjalikkus. Algkoguduses suri äkitselt üks abielupaar, kes teeskles erilist vagadust (Ap 5). Nõid Siimon sai valju noomituse, kui üritas osta vaimulikku meelevalda raha eest (Ap 8).
Ehtsus ja ausus on vaimuliku elu tunnusjooned. Nendeta võidakse meid küll vagadeks pidada, kuid seda me siis ei ole. Mida me ei ole, seda tahame aga vahel mängida. Kui meie elu määrab publik, võime laval end täiustada, aga täisvereline kristlik elu jääb kaugeks.
Püüd olla ehtne peaks saatma meid kogu elu. Kas meie mõõdupuud on ka tegelikult teised kui ümbritseval maailmal? Kas ei täida meie argipäeva unistused heaoluühiskonnast? Kas ei istu meelelahutustööstuse pildid sügavalt meis ja ei kujunda fantaasiat? Kas Jeesus ikka on kogu meie elu Issand? Kui me neid küsimusi teistele esitame, peame neid ka endale esitama?
Kummale maailmale ma päriselt elan, kas kõigi meeltega tajutavale või nähtamatule usumaailmale? Apostel Paulus kirjutab: Meile, kes me ei pea silmas nähtavat, vaid nähtamatut, sest nähtav on mööduv, nähtamatu aga igavene (2Kr 4:18). Jeesusel ei pea olema esikoht üksnes minu elu ülesannete reas, vaid tal peab olema sõna kõiges.
Selleks on vajalik ka tõeline paus meie päeva kiirel lennul. See pole paus ajaviiteks ega teiste tööle sundimiseks. Mitte vaikus iseenesest, vaid aeg Jumalaga kohtumiseks. Need tunnid ei tule aga niisama – me kas võtame neid või Jumal oma armastuses vahel sunnib selleks.
Meie elu ei koosne üksnes vaikusest, vaid ka tööst. Taevaselt kohtumiselt saadud juhatused peavad tulema ellu kaasa! Kui me avalikkust ja isiklikku lahku tõrjume, ei oskagi me neid enam kokku viia. Vaikus ei pea olema isoleeritud saar, mis tavaelu kaldaga kontakte ei oma. Kelle teadvusse jõuab Jeesus alles meditatiivsete jõuvõtete järel, sellel on raske elada ehtsat usuelu argipäevas. Kui ehtsus ja ausus muutuvad strateegiliseks võtteks, pole need enam ehtsad ega ausad.
Kristlase elul on avalikkuse dimensioon. Piiblis on kirjas väga paljude inimeste kogemused Jumalaga – just tänu nendele teame ka meie elavast usust. Selles ehtsate tunnistajate pilves on meile kõigile koht.
