3/2011 Ermo Jürma, Teekäija toimetaja
„Üksnes Jumala juures ole, mu hing, vait, sest temalt tuleb, mida ma ootan!" (Ps 82:6).
Uue aja autojuhid kinnitavad ühest suust, et kui nad on teel tundmatusse sihtkohta, oskavad nad hinnata satelliitnavigatsiooni riistade eeliseid. Sellega sõites on nii, nagu istuks keegi nende kõrval, kes loeb nende asemel kaarti ja suunab sõitu kindlalt eesmärgile. Autojuht saab keskenduda täielikumalt sõidule, ümbrusele, kaasliiklejatele.
.Ainus, mis roolikeerajaid vahel närvi ajab, on sõidueelne pikem ooteaeg, enne kui naviriist satelliidiga kindla ühenduse saavutab. Kui juhid aga kiirustavad, siis alustavad nad pigem ise sõitu, jättes navi kontakti otsima, kuna umbmääraselt teab ju iga autojuht oma suunda.
Sel korral peab autojuht mõned esmased, aga kõige kaalukamad valiku ise tegema. Tavaliselt see ka õnnestub ja loomulikult sõideti varem ilma selliste tehniliste abivahenditeta. Siis uuriti aga põhjalikumalt teedekaarte ja skeeme, küsiti teistelt autojuhtidelt rohkem nõu jne.
Muidugi loodab iga autojuht, et ta sõidab õiges suunas. Kuid kellel pole head orienteerumisvaistu, see muutub varsti närviliseks. Kas ta ikka on õigel teel või sõidab ta siiski vales suunas? Tema lootus on siis udune.
Nii ei saa ta rahulikult ja pikka aega sõita, veendumata täielikus tões.
Samas on navil palju raskem saada satelliidiga ühendust siis, kui auto juba liigub. Paljud autojuhid on siis erakordselt tänulikud, kui navi viimaks satelliidiga kontakti üles võtab, sõiduarvestuse aktualiseerib ja neile teatab: sa oled õigel teel – kohalejõudmine 2 tunni, 34 minuti pärast. Kuigi nad pole veel kaugeltki eesmärgil, jäävad nad pärast seda teadet rahulikuks ja võivad sellest hetkest alates sõitu nautida. Seepärast, et nende lootus jõuda hästi kohale on nüüd saanud hoopis teise kvaliteedi.
Täiesti samamoodi on minu usuga Jumalasse. Jumal oma Sõna, Püha Vaimu ja koguduse kuulutuse kaudu on mulle teatud mõttes navigatsiooniriist, mis aitab õiget teed leida. Seejuures ma märkan: mida rohkem on mul olnud aega koos oma Jumalaga palves rääkida, seda selgem on mu ettekujutus sellest, kuidas näeb välja see elu, mida tema soovib ja õnnistab. Mida enam võtan endale aega, kuulata seda, mida ta mulle Piibli ja teiste inimeste kaudu ütleb, seda selgemaks muutub nii tee kui eesmärk; seda tuntavamaks muutub minu osadus Jumalaga ja arusaam sellest, mida ta minult selles maailmas ootab. See on lootus, mis on hoopis suurem kui vaid ähmane tunne. See on lootus, mis annab mulle rahu – rahu Jumala juures.
Üks oluline erinevus on aga selles, et naviriist võib pakkuda väga täpset kohalejõudmise aega (olude muutudes korrigeerib ka tema seda). Oma usuteekonnal me seda tundi, millal lõpeb meie maine tee, aga ei tea. Reeglina Jumal meile seda ka ei ütle. Ometi vaikib meie hing ka selle suure küsimuse ees üksnes Jumala juures.
