11/2009 Ermo Jürma, Teekäija toimetaja
Kellele annate teie oma korterivõtmed, kui te sõidate pikemaks ajaks kodust ära? Või kellele usaldate te sel ajal oma raha kasutamise ja jooksvate arvete tasumise? Need asjad tuleb eelnevalt läbi mõelda. Kõigil aegadel on otsitud usaldusväärseid inimesi, nii ka Piibli päevil. Jeesus on kõnelenud nii ustavatest kui ka ebaustavatest majapidajatest ja kokkuvõtvalt ütleb ta: „Igaühelt, kellele on antud palju, nõutakse palju, ja kelle hoolde on jäetud palju, sellelt küsitakse veel rohkem" (Lk 12:48).
.Jeesusel on muidugi õigus, kui ta nii ütleb. Kui ma ühele inimesele midagi suurt usaldan, ootan ma, et ta mind alt ei veaks. Tänapäeval näib, et selles vallas mõndagi enam ei klapi. Jeesuse sõnade teine pool kõlab tänapäeval pigem: „Kelle hoolde on jäetud palju, see nõuab oma kontole veelgi suuremaid boonuseid." Siin me võime loomulikult vaadata üles „neile seal eesotsas" ja raputada pead ning nentida, et „mina sellist asja enam ei mõista". Mulle endale pole ju nii palju antud, niisiis pole ka eriti palju vastutada.
Selline arvestamine oleks minu arvates liiga lihtsustatud. Ka mulle meeldib, kui inimesed usaldavad mind. On ju tore, kui meiega midagi olulist jagatakse. Seejuures ei mõtle ma ainult materiaalseid väärtusi, vaid et inimesed jagavad midagi oma elust. Seejuures on minu sõlmküsimus, kuidas ma sellega ümber käin?
Siinkohal asetab Jeesus oma sõrme ühele tähtsale asjale. Kui keegi usaldab mind, jagab minuga oma elu, siis on tal ka õigus minult palju oodata. Ja see pole tavaliselt ülepingutatud ootus, vaid seotud tavaliselt minu ülevaatliku vastutuspiirkonnaga.
Kuidas käitun ma sellega, mis on antud mulle? Esmalt näen ma, et Jumal on mind väga kõrgelt usaldanud, andes mulle elu. Kuidas ma elan oma elu? Kuidas kannan ma hoolt oma tervise eest?
Kuidas elada nii, et Eluandja saaks austatud?
Edasi vaadates näeme, et Jumal on meile kõigile veel palju muud usaldanud. Kuidas käime me nende Jumala kingitustega ümber? Paraku ei tule ükski meist alati kõigi oma ülesannetega toime, me oleme ikkagi ekslikud inimesed. Kui me aga elame Jumala ees vastutustundlikult, siis paneb see teatud pitseri kõigile meie suhetele. Nii võime me elada ka oma perekonnas Jumala armu ja andestuse all. Jumal on usaldanud mulle ka inimesi kristlikus koguduses või olen ma koguni kuskil tööandja. Ikka ja jälle kerkib sama küsimus: kuidas ma oma vastutust kannan? Kuidas käin ma ümber sellega, mis mulle on usaldatud? See küsimus ei peaks meid alla rõhuma. See küsimus on esitatud eelkõige selleks, et ma oma vastutust tajuksin. Ja oluline on ka teine asi: ma pean endale teadvustama, kui palju on Jumalal ja inimestel olnud usaldust minusse, et mulle seda kõike on antud. See on kaunis mõte. See ei koorma mind üle, kuna Jumala võtab alati viimase vastutuse enda peale.
Kui Jumal ja inimesed usaldavad mulle palju, siis on see mulle suur tunnustus. Ma võin selle üle rõõmustada. Siis võin ma ka rõõmuga võtta endale selle vastutuseosa, mida ma võtta saan. See on mulle ka otsene väljakutse, teha seda, mis ma teen, hästi. Kui siis aegajalt midagi minu tööst nähtavaks saab, siis on see eriline rõõm. Kui ma seda, mis mulle on usaldatud, rõõmsalt panustan, siis võin ma ka julgesti vastu minna sellele päevale, kus avalikuks saab kogu tulemus.
