11/2010 Ermo Jürma, Teekäija toimetaja
Öeldakse, et tänane maailm on küla ja kristlased elavad selle keskel. Sellises kogukonnas tuleb loomulikult ette, et meiegi kohtume paljude religioonide ja elufilosoofiate pakkumistega. Täpselt samasugune keskkond oli ka esimestel kristlastel Roomas. Impeeriumi pulsseerivas keskuses oli tõeline kultuuride sulatusahi. Sinna rändas kokku erinevaid õpetajaid nii idast kui läänest.
Mis aitas sellises olukorras kristlasena läbi lüüa? Apostel Paulusele oli selge: niisuguses olukorras vajatakse head vundamenti, väga selget õpetust kristlikust usust. Vaid siis, kui ma ise täpselt tean, mida ma usun, võin ma oma seisukohti argumenteeritult esitada ja veenvaid vastuseid anda – astuda mõttekasse dialoogi. Siin on kristlikul usul suured võimalused: meil on head kirjanduslikud allikad.
.Nii kirjutab Paulus Rooma kogudusele ühe kirja, mis on läinud ajalukku. See kirjatükk on aastasadade jooksul mõjutanud nimekaid teolooge otsustaval määral. See on vorminud kirikuisa Augustinuse teoloogiat; reformaator Martin Lutherile oli see kiri Uue Testamendi mõistmisel põhiliseks osaks. Kord on ta öelnud, et iga kristlane peaks selle kirja pähe õppima, sest selle kaudu võetakse kokku peaaegu terve Piibli sõnum. Ka Johannes Calvin oli veendunud, et just Rooma kiri avab ukse Pühakirja aarete juurde. 20. sajandi suundanäitavatest teoloogidest peaks nimetama kindlasti ka Karl Barthi.
Martin Luther: "Õppige see kiri pähe!"
Ka minu vaimuliku kasvu teel vahetut tähtsust omanud mehed, nagu Adolf Pohl Buckowi Teoloogilisest Seminarist ja Eestimaa usulises kirjanduses jälje jätnud Osvald Tärk pole sellest kirjast mööda läinud, vaid on oma aastate uurimused Rooma kirja kommentaarides kokku võtnud. Viimane neist on meie emakeeles juba mõnda aega kättesaadav kõigile.
Rooma kirja väärtus on igale hoolsale Piibli lugejale kergesti mõistetav. See esitab nagu teoloogilises kontsentraadis kristliku usu põhilisi teemasid: patt ja õigeksmõistmine, käsuteod ja usk – see pole küll kerge roog, küll aga soliidne alus kristlasele multireligioosses ümbruskonnas. See teeb Rooma kirja nii aktuaalseks.
Mõni aeg tagasi hakkas kõlama uudissõna – proaktiivsus. Selle sõna mõlemad osapooled tulevad ladina keelest (pro: ees, jaoks; activus tegev). Sõnasõnalt võttes tähendab siis proaktiivne, et ollakse „ettetegutsev". Mõeldud on ennetavat initsiatiivi, vastupidiselt äraootavale, reaktiivsele tegutsemisele või vahel ka juba sisemist hoiakut tegutsemise jaatamisel. Aktiivsus ei ole alati just plaanipärane (nt „pime tegutsemine"), kuid proaktiivsus eeldab ka tegevusi läbimängivaid kaalutlusi. Eessõnal pro on veel parteilise kaasatuse mõte teatud arvamuse, seisukoha või käsitluse suhtes. Nii mõeldakse proaktiivsust ka kui andunud tegutsemist soovitud tulemuse saavutamisel, vastupidiselt kaitsele või isegi destruktiivsele võitlusele mittesoovitavaga.
Äsja oli usupuhastuspüha. Kohane on nüüd küsida, kas minu, kas meie usk on täna puhas ja selge? Ja kui on, kas ma olen siis seda ka tunnistamas? Liiga tihti oleme jätnud oma usu suured teemad enda teada ega ole nende kuulutamisel oma kodukülas vajalikku panust andnud.
Kuid radikaalse reformatsiooni lastena vajame me ka täna „teokat usku" (1Ts 1:3) ja proaktiivsust selle kuulutamisel.
