3/2010 Ermo Jürma, Teekäija toimetaja
Vaid see, keda Jumal pole veel otseselt külastanud, võib mõelda: „Jumal? Oh, temaga tulen ma juba toime. Küll ma ennast vabaks räägin. Ja üldse: esmalt peab ta minu ees vabandama, näiteks selle eest, mida kõike ta minu ellu on lasknud tulla." Kuid nii saab rääkida ainult Jumalast kaugel olles. Kui me aga kohtume Jumalaga, siis kohkume esmalt tagasi. Jumal ei ole mitte inimene.
.Nii Vana kui Uus Testament tunnistavad: „Jumal, on hävitav tuli" (5Ms 4:24) „Jumal on neelav tuli!" (Hb 12:29) ja „õnnis ja ainus võimas valitseja, kuningate Kuningas ja isandate Issand, kellel ainsana on surematus, kes elab ligipääsmatus valguses" (1Tm 6:15-16).
Kes suudaks elada sellise Jumala läheduses? Elava Jumala läheduses tekivadki meil probleemid. Me ju ka ei tungle alati palvetama, seda ei koguduses ega ka kodus. Paulus tunnistab avameelselt: „me ju ei tea, kuidas palvetada, nõnda nagu peab" (Rm 8:26).
Võib ju palvetada Meie Isa palvet. Kuid seal võime kiiresti taibata, et üksnes õigete sõnade kordamine pole veel kõik. Võtame sealt kasvõi rea: „Sinu tahtmine sündigu!" Kas piisab selle lause ütlemisest, kui me just eriti tema tahet ei soovi järgida?
Jah, Jumala ees seismisel kehtivad ka tema mõõdupuud. Ja kes suudab neile vastata? Kuidas sobituvad omavahel: meie hetkeline külmus ja tema tuli, meie hajaliolek ja tema silmavaade, meie resignatsioon ja tema kindlus, meie pimedad nurgad ja tema valgus, meie tühjus ja tema täius?
Me peame paluma, tahame paluda, aga kuidas teha seda Jumalale meelepäraselt?
Minnes ajas üle 3000 aasta tagasi ja lugedes Iisraeli rahva kohtumisest Siinail (5Ms 5:23-27), kuuleme, et rahvas ei tahtnud teistkordselt Jumala ette mäele minna, vaid ütles Moosesele: „Ole sina meie eestkõneleja, mine sina üksi!"
Mooses nõustus sellega ja ka Jumal nõustus ning Iisrael suutis koos Jumalaga edasi elada. Seal tuli küll kriise, kus Jumala oli valmis endale teist rahvast valima. Mooses astus jälle müüriprakku. Vahel paastus ta 40 päeva. Samas Piibel ei jumalikusta Moosest, kes jäi inimeseks, aga oli vaatamata kõigele Jumala teener!
Vana Iisraeli ja meie olukorra vahel on aga suur erinevus. Kui kõik hääled me ümber ja sees ütleks: „Sina ei kõlba Jumala ees seisma, lõpeta oma palvetamine!" siis kehtib meile tõotus: „Kes võib meid hukka mõista? Kristus Jeesus on, kes suri ja, mis veel enam, kes üles äratati, kes on Jumala paremal käel ja kes palub meie eest" (Rm 8:34).
Siin on meie lahendus. Meil on palju parem eestkostja kui Mooses! Moose väsis ja pidi ühel päeval tagasi astuma. Jeesus aga ei sure enam, tema elab ja teeb meid kõlbavaiks Jumala ees.
Seepärast, et tema palvetab, ei pea ka meie oma palvetes kahtlema, sest me oleme igas oma palve lauses, tõsi küll mitte võrdses, aga siiski mõjuvõimsas palveosaduses.
Kuna meie palve otsustav jõud peitub Jeesuse kaasa palumises, pole meie palves vaja mingit eriliselt väljapeetud ilukõnet. Me ei pea oma palvet kunstlikult pikendama, et mõjule pääseda ega ka teisi matkima. Me ei pea oma häält ebaloomulikult kõrgendama, nagu oleks Jumal raske kuulmisega ega pea ka selleks oma kehaasendit muutma, nagu oleks see eriti väärtuslik, kas me põlvitame, istume või oleme kummuli maas.
Me võime siiralt ja julgelt paluda, nagu Püha Vaim märku annab ja meie süda meid suunab, sest Kristus palub meiega koos. Tema tahe ka sünnib! Tema esindab meid parimal viisil, just nii, nagu Jumalale meeldib.
