2/2010 Ermo Jürma, Teekäija toimetaja
Üks kahe täiskasvanud lapse ema võttis osa piiblitundidest. Mõni nädal hiljem rääkis ta nende mõjust, öeldes: „Nüüd palvetan ma jälle oma laste eest."
Eelnevalt oli ta olnud väga alla rõhutud, ta ei suutnud enam ette kujutada, et tema laste juures veel mingit vaimulikku ärkamist või muutust tuleb. Nii oli see vajaduski tema palvetest juba välja jäänud. Kuid nüüd kandis ta nad uuesti oma taevase Isa ette.
.Kõige selle juures ei olnud palve üldsegi nende piiblitundide teemaks, vaid vaatluse all oli Jumala ja Kristuse suurus.
Niisiis, mitte häda iseenesest, vaid Jeesus õpetab palvetama!
Nii kaua, kui Kristus on meie jaoks väikene, pole ka meie palvetel tema poole erilist kohta, siis võib palve olla isegi veidi tüütu kohustus. Kuid meie palveelu ärkab, kui meil on värske kogemus Jumala suurusest Jeesuses Kristuses.
Juba Vanas Testamendis võrdlesid vagad inimesed Jumalat isaga. Tuntuim salm seal ehk on: „Otsekui isa halastab laste peale, nõnda halastab Issand nende peale, kes teda kardavad" (Ps 103:13). Kuid tol ajal ei söandanud sellest võrdlusest keegi teha otsest kõnetust: „Isa!" Seda tegi aga Jeesus ja nii korduvalt. Tema eriline Jumalasuhe väljendub ka selles, et apostlid kirjutavad korduvalt: „Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa." Jeesuse juures õppisid nad, kes Jumal tegelikult on. Esmalt on Jumal Jeesuse kaudu ka meile Jumalaks.
Jeesusel oli, nagu ei kellelgi teisel, otseliin Isaga. Seda kogesid jüngrid. Sellest lähtuvalt palusid nad ka: „Issand, õpeta meid palvetama! Sinu palve on tõeline palve. Kas ka meie võiksime kasutada sinu palvetelefoni otseliini!"
Veel 20 aastat tagasi oli ka minu sünnikodu lähim telefon alles naaberkülas. Siis mindi sinna ühte majja sageli külla palvega: „Kas me võiksime korraks teie telefoniaparaati kasutada?"
Sarnaselt pakkus Jeesus jüngritele oma otseühendust Jumalaga, kui ta soovitas: „Teie palvetage siis nõnda: Meie Isa." Ülestõusnuna deklareeris Jeesus juubeldusega: „Ma lähen üles oma Isa ja teie Isa ning oma Jumala ja teie Jumala juurde" (Jh 20:17).
Jeesus õpetab meid palvetama: „Kui te tulete Jumala ette, öelge esmalt minu nimi, toetuge minule!"
Meie palveelu ärkab, kui meil on värske kogemus Jumala suurusest Jeesuses Kristuses.
Siia liitub ka tõotus: „Mida te iganes palute minu nimel, seda ma teen, et Isa saaks kirgastatud Pojas. Kui te midagi minult palute minu nimel, siis ma teen seda" (Jh 14:13j).
See võib kõlada ennekuulmatult kõrge lubadusena. Kas Jeesus on tõesti üks kõikmõeldavate soovide täitmise automaat? Selline uskumus oleks aga väga lapsik ja lubamatult pinnapealne. Jeesuse õpetus palvest ei seisne üksnes selles ühes lauses, vaid avardub laiuses, pikkuses, sügavuses ja kõrguses. Just palvetajate kohta kehtib: „Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha" (Jh 15:5).
Millest Issand „palju vilja" öeldes mõtles, selgitab ta ülejärgmises lauses: „Kui te jääte minusse ja minu sõnad jäävad teisse, siis paluge, mida te iganes tahate, ning see sünnib teile."
Soovin Teekäija lugejatele Jumala suuruse värsket kogemust ja selle tagajärgi!
