1/2010 Viljar Liht, EKB Liidu asepresident
Möödunud advendiajal jõudis minu meiliaadressile kiri, milles räägiti ühest eksperimendist, mida viidi läbi Washingtoni metroojaamas 2007. aasta külmal jaanuarikuu hommikul. Üks vaesena näiv mees mängib viiulil imekaunist Bachi muusikat. 45 minuti jooksul läbib seda jaama ligi 2000 inimest.
3 minuti möödudes märkab üks keskealine mees, et keegi muusik mängib. Ta aeglustab sammu, aga kiirustab siis edasi.
.4 minutit hiljem: Viiuldaja saab oma esimese dollari – üks naine viskab selle ta mütsi ja jätkab peatumatult oma teed.
6 minut: Üks noor mees nõjatub seina vastu ja kuulab teda, siis vaatab oma kella ja liigub edasi.
10 minut: Väike poiss peatub, aga ema tõmbab teda kiirustades edasi. Laps peatub jälle, et viiuldajat vaadata, aga ema sikutab teda ja laps jätkab kõndimist, pöörates kogu aeg oma pead. See kordub ka mitmete teiste lastega.
45 minut: Muusik on mänginud katkestamatult. Kuus inimest on seisatanud ja kuulanud lühikest aega. Paarkümmend inimest andis raha, aga jätkas kõndimist oma endisel sammul. Mees kogus kokku 32 dollarit.
Bell mängis 3,5 miljonit dollarit maksval viiulil 2000 inimesele ja teenis 32 dollarit.
Keegi ei teadnud, et mängija oli Joshua Bell, üks suurimaid muusikuid maailmas. Ta mängis keerukamaid palu, mis iganes kirjutatud, viiulil, mis on väärt 3,5 miljonit dollarit.
Kaks päeva varem oli Joshua Belli kontsert Bostoni teatris välja müüdud, pilet maksis 100 dollarit.
Bell mängis metroojaamas inkognito. See oli organiseeritud Washington Post'i poolt osana sotsiaalsest eksperimendist „Märkamine, maitse ja prioriteedid."
Head sõbrad, kas meie märkame Jeesust ja tema pakutud võimalusi? Filipi kirjas räägib apostel Paulus Kristusest: „ kes, olles Jumala kuju, ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne, vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena" (Fl 2:6-7). Kas tunneme teda ära keset meie maaailma? Need on võimalused, mis tulevad meie ellu igal päeval ja ootavad kasutamist. Tihti tulevad need teistmoodi, kui meie oleme oodanud ja lootnud.
Jeesus räägib viimsest kohtupäevast ja sealgi omab suurt tähendust praktilise usuelu võimaluste märkamine ja nende kasutamine: „Sest mul oli nälg ja te andsite mulle süüa, mul oli janu ja te andsite mulle juua, ma olin kodutu ja te võtsite mu vastu, ma olin alasti ja te riietasite mind, ma olin haige ja te tulite mind vaatama, ma olin vangis ja te tulite mu juurde." Siis vastavad õiged talle: "Issand, millal me nägime sind näljasena ja toitsime sind, või janusena ja jootsime sind? Millal me nägime sind kodutuna ja võtsime su vastu, või alasti ja riietasime sind? Millal me nägime sind haigena või vangis ja tulime su juurde?" Ja kuningas vastab neile: "Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle" (Mt 25:35-40).
Möödunud advendi- ja jõuluajal on mitmed Eestimaa kogudused ja koguduste üksikliikmed märganud abivajajaid meie ümber ja eriline rõõm on see, kui läbi selle teenimise on nähtud Jeesust!
Uue aasta alguses ütleb Issand meile taas: „Vaata ma teen hoopis uut, see juba tärkab, kas te ei märka?" (Js 43:19).
Jumal on kinkinud meile ärkamisaegu, nüüd ootab ta meie käest märkamisaegu ja võimaluste kasutamist. Õnnistatud ja tegusat märkamist uuel aastal!
