06/2012
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja
Mida sa tahad, et ma sulle teeksin? See on küsimus, mis sobib väga hästi meie teenindus-ühiskonda. Seda – kas nii või pisut teisiti – küsitakse Eestimaal iga päev tuhandeid kordi – juuksuril, arsti juures, lillepoes, lihaletis ja apteegis. Kas ma saan teid aidata? Mida te sooviksite?
Jeesus küsis seda ka vähemalt ühel korral. Mees, keda ta nii kõnetas, oli pime Bartimeus Jeeriko linnas. „Ja Jeesus päris temalt: "Mida sa tahad, et ma sulle teeksin?" Aga pime ütles talle: "Rabbuuni, et ma jälle näeksin!" Ja Jeesus ütles talle: "Mine, sinu usk on su päästnud!" Ja kohe nägi ta jälle ning läks Jeesusega teele kaasa." (Mk 10:51-52)
Esmapilgul nagu mõttetu küsimus, et esitada seda pimedale kerjusele. Temal on ju loomulik vajadus silmanägemise järele.
Bartimeus teadis, kes seal tema tänaval tuleb – Naatsareti Jeesus, mees kellest osa inimesi ütles, et tema ongi aastasadu ootatud Messias. Mees, kellest nad ütlesid, et ta suudab inimesi terveks teha. Mees, kes oli valmis väetite, õigusetute ja ühiskonnast väljatõugatutega õhtust sööma. „Kas nüüd või ei iialgi!" näib Bartimeus läbimõelnud olevat ja ta hüüab välja kogu oma igatsuse: „Jeesus, Taaveti Poeg, halasta minu peale!"
Bartimeus kogeb esimese ime – Jeesus jääb seisma ja laseb tal hüüda. Tõenäoliselt mitte seepärast, et ta oleks laisk mehe juurde minema, vaid et ümberseisjad, kes on esmalt püüdnud Bartimeust vaikima sundida, võiksid hea tegemisele kaasa elada. Ja siis kuuleb Jeesuse küsimust: „Mida sa tahad, et ma sulle teeksin?"
Jeesus ei vaja seda küsides infot olukorrast. Ta teab, et Bartimeus on pime, ta kuuleb, et Bartimeus karjub appi. See küsimus puudutab eelkõige Bartimeuse usku. „Kui sa pöördud minu poole, kui suur on siis sinu usk, Bartimeus? Usud sa, et ma kuulen sind, et ma suudan su kerjamisest vabastada, et ma võin teha su taas nägijaks?"
„Tee maksimum!" vastas Bartimeus. „Tee suurim, mida kõikvõimas Jumal võib teha – tee, et ma jälle näeksin!"
"Tee suurim, mida kõikvõimas Jumal võib teha - tee, et ma jälle näeksin!"
Mida oleksin mina soovinud? Mida küsin ma täna kui ma Jeesuse poole pöördun? Mida ma tahaksin, et ta mulle teeks? Kas ma olen rahul teadmisega, et ta kuuleb mind? Kas ma otsin siis esmalt oma elukvaliteedi parandamist või usun ma, et Jumal võib teha mulle maksimumi – midagi, milleks ei piisa vähemast kui imest?
Mida sa tahad, et ma sulle teeksin? Kui suur on sinu usk? Jeesus on taeva ja maa Issand, ja minu usk ei „sunni" teda, et ta peaks seda või teist tegema. Ja ometi seostab Jeesus ennast sellega, kui palju ma Jumalalt ootan, küsides: „Mida sa tahad, et ma sulle teeksin?"
Võib-olla kogeme seepärast nii vähe, et rahuldume liiga väikese usuga? Võib-olla me vastame liiga sageli tema küsimustele: „Kas just nüüd, me võime ju ka hiljem, kui kiire suvi mööda saab ja on rohkem aega, pikemalt rääkida."
