10/2012 Ermo Jürma, Teekäija toimetaja
Vagad inimesed vajavad oma käitumise kinnituseks Piibli kirjakohti. Õnnetuseks valitakse seejuures vahel valed salmid. Sageli võetakse lähtekohaks Jeesuse armastuse topeltkäsk: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega ja kogu oma jõuga! Teine on see: Armasta oma ligimest nagu iseennast!" (Mk 12:30-31) Järgnevalt tehakse siit aga kiiresti armastuse kolmekordne käsk. Öeldakse, et juba Jeesus käskis: esiteks – armasta Jumalat, teiseks – armasta ligimest ja kolmandaks – armasta iseennast! Kuid kolmanda puhul Jeesus ei andnud käsku, vaid lihtsalt kirjeldas inimese loomuomast käitumist.
Psühholoogid väidavad, et alaväärsustundega inimene ei ole enesearmastuseks võimeline ja tema enesehinnangut on vaja parandada. Selle oskuse õpikuid on raamatupoed ja internetiavarused täis, kõrge kunsti jaoks pakutakse kursusi ja täiendkoolitusi. Vahel õpetatakse seal ennast armastama kohe nagu jumalat. Kogu ettevõtmise tõsidust võiks iseloomustada neljakordne „kogu oma": „kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega ja kogu oma jõuga" ning lisaks kogu oma aja ja kogu oma rahaga ning tihti Jumala ja ligimese arvelt.
Siin võivad ka kristlased näiliselt piibellikule käsule omistada esikoha. Sellist teed võib nimetada üksnes teoloogiliseks tööõnnetuseks, sest nõue iseendaga tegelemisest kui elu õnnestumise võtmest võtab Jeesuse sõnumilt teravuse maha. Ja see viib ummikusse. Väljend „enesearmastajad" esineb Uues Testamendis vaid üks kord: „siis on inimesi, kes on enesearmastajad, rahaahned, kelkijad, ülbed, teotajad, sõnakuulmatud vanemaile, tänamatud, nurjatud" (2Tm 3:2). Pühakirjas kuulub enesearmastus pigem viimse aja pahavara hulka, mitte aga voorusõpetuse esikolmikusse.
Pühakirjas kuulub enesearmastus pigem viimse aja pahavara hulka, aga mitte voorusõpetuse esikolmikusse.
Kui usuinimesel on olnud enda suhtes madal enesehinnang, siis peaks ta Piiblis esitatud vaadet inimesele lähemalt uurima: me oleme Jumala poolt loodud, soovitud, valitud, otsitud juba enne igavikke, Kristuse poolt kallilt lunastatud. Jeesus äratab meis uue pildi inimesest kui Jumala lapsest, kelle tegelikku väärtust ja kutsumust saab mõista vaid seoses Loojaga. Kui Jumal mind ja minu ligimest nii kõrgelt hindab, siis ei tohi ka minu suhtumist kummassegi kirjeldada mingi väiksem sõna kui armastamine (aga loomulik, mitte kogu oma südame, hinge, mõistuse ja jõuga).
