9/2009 Ermo Jürma, Teekäija toimetaja
"Tõepoolest, nüüd ma mõistan, et Jumal ei ole erapoolik, vaid talle on vastuvõetav iga rahva hulgast see, kes teda kardab ja teeb õigust" (Ap 10:34-35).
Ilmselt on erinevaid motiive, kuidas teisele inimesele vaadata. Meie pilk teisele inimesele võib tähendada tema vastuvõtmist, tunnustamist – kalliks pidamist. Teda võib aga ka hoopis teistmoodi vaadata: ma võin teda võrrelda iseendaga või koguni ideaalkujuga – siis paistab teine enamasti üsna kahvatu.
.Uues Testamendis markeerib Apostlite tegude raamatu 10. peatükk noore kristliku koguduse elus toimunud otsustavat lävepaku ületamist. Seal loeme, kuidas üks Rooma sõjaväepealik Korneelius kutsus Peetruse oma majja külla. See külastus oli ristikoguduse jätkuva misjonitöö seisukohalt niivõrd suure kaaluga, et see on Pühakirjas kõigiks aegadeks jäädvustatud.
Peetrus, algkoguduse eestkõneleja ja apostel, on selle kohtumise eel vaga inimese prototüüp, kes näeb – aga tunnustab inimesi üksnes selle rolli järgi, mida keegi täidab või grupi järgi, kuhu keegi kuulub. Otsustav ei olnudki inimene ise, vaid see ringkond, keda ta esindas. Seepärast ei tohtinud tema kui vaga juut ühte „paganat" tolle kodus õieti mitte külastadagi, rääkimata ühisest söömaajast. Seega võib vaadata inimest, teda tegelikult mitte märgates.
Jeesus kohtus inimestega otseselt ja erapooletult, ta vaatas neile otsa ja otsis kontakti.
Apostel pidi hakkama nüüd kogema, et Jumal ei vaata inimesi mitte nii. Seda näeme kõige ilmekamalt Jeesuse enda elust. Seal, kus tema kaasaegsed reageerisid tõrjuvalt, kuna üks naine oli „selline, nagu sa isegi tead" (Jh 8:3-5) või kuna üks mees „kuulus nende hulka, kellega korralikel inimestel midagi ühist ei ole" (Lk 19:7), kohtus Jeesus nendega julgelt – väga lähedalt, nii et vaga variser mõtles kohe oma südames, et kuidas Jeesus laseb sellisel ennast puudutada (Lk 7:39). Jeesus kohtus inimestega otseselt ja erapooletult, ta vaatas neile otsa ja otsis kontakti: ilma vahet tegemata, see tähendab ilma tegelikke või arvatavaid „eeliseid" arvestamata – et olla nende suhtes õiglane.
Siiski, loomulikult vaatab ka Jumal isikutele – aga ta ei vaata üksnes välist kuju, ei vaata seda, mida keegi endast välja pakub või mis pildi teised temast on kujundanud. Inimesed ei ole talle üksnes teatud sotsiaalse grupi esindajad. Jumal vaatab ja näeb seejuures sügavamale. Jumal ootab, et teda kardetaks ja tehtaks õigust.
Meie kõik elame sellest, et Jumal vaatab meile teisiti, kui näiteks Peetrus esmalt nägi – ja ka meie küllalt sageli näeme. Peetrus võttis sellest jumaliku vaate esiletulekust õppust. Seal ületas ta oma senised eelarvamused ja avas end kohtumisele „paganaga". Harjutusvälju Peetruse – ja seejuures õieti Kristuse – eeskuju järgimiseks pakub argipäev meile kõigile pidevalt.
